Võidupüha tuled

Võidupühal 1939 kirjutas president Päts: „Loitvate võidutulede juures vaba Eesti rahvas kinnitab ja tõotab pühalikult kõigile – meie ei siruta kätt võõra maa ja vara järele, aga meie ei lase iial võõraid panna kätt meie isamaa ja vara külge. Selles mõttes süttivad võidutuled täna ja igavesti meile kõigile, kes me armastame oma Eesti kodumaad ja kelle usk vaba Eesti igavesse elujõusse ei kustu iialgi.“

Kuigi juba pärast Võnnu lahingut kutsus kindral Põdder tähistama ajaloolist võitu lippude heiskamise ja sõjaväeparaadidega kohalikes garnisonides, siis riiklikuks tähtpäevaks sai võidupüha alles aastal 1934 ja Kaitseliit sai selles oma tähtsa rolli.

Paraku olid juba pool aastat hiljem „igavesed võidutuled“ asendunud Vene sõjaväebaaside tuledega. Meie rahvas nägi järgmise poolsajandi jooksul väga erinevaid leeke, sõda, hävingut ja alandust. Ka need ajad said otsa. Me elame jälle vabas Eestis ning võime nädala pärast taas süüdata võidutuld. Ja võidutulega süüdata oma koduaia või kogukonna ühist jaanilõket.

Võidutule süütamine ja jagamine on aja jooksul palju muutunud. Kuigi juba pärast Võnnu lahingut kutsus kindral Põdder tähistama ajaloolist võitu lippude heiskamise ja sõjaväeparaadidega kohalikes garnisonides, siis riiklikuks tähtpäevaks sai võidupüha alles aastal 1934 ja Kaitseliit sai selles oma tähtsa rolli.

Meie praegune presidendi poolt Kaitseliidu paraadil jagatav võidutuli on küll oma idee saanud sõjaeelsest ajast, kuid arenenud nüüd oma rada. Nii ka tänavune Rapla Vabadussõjas langenute mälestussamba juures süttiv võidutuli saab alguse kahest leegist: mälestustulest ja muinastulest.

Igal aastal päev enne võidupüha jagab Eesti reservohvitseride kogu Toris Eesti sõjameeste mälestuskirikus teenetemärke ning tänu- ja mälestusteenistuse lõpus süüdatakse tõrvikul mälestustuli. Aastaid viidi mälestustuli esmalt võidupüha maratoniga Pärnusse, sealt tõi Laidoneri Selts tule võidupüha paraadi linna. Tänavu toovad mälestustule Torist otse Raplasse noorkotkad.

Muinastuld süüdati aastaid paraadi linna jaanitule alustamiseks, samuti eelmisel õhtul. Muinastuli – sest süüdatakse muistsel kombel vibu ja puupulgaga. Kuna linna jaanituld ei soovita teha päev enne jaaniõhtut, siis noorkotkad süütavad nüüd muinastule paraadi peaproovi lõpus. See on samm väsitavast paraadiproovist pidupäeva teemadesse.

Selles tules saab sümboolselt kokku tänu ja austus nende üle, kes võitlesid Eesti iseseisvuse eest, ning põlvkondi ületav valmidus seista oma rahva vabaduse eest.

Mõlemad tuled hoitakse öösel kohalikus kirikus ja hommikul viiakse need tõrvikuga mälestustseremooniale, kus tuled ühendatakse võidutuleks. Selles tules saab sümboolselt kokku tänu ja austus nende üle, kes võitlesid Eesti iseseisvuse eest, ning põlvkondi ületav valmidus seista oma rahva vabaduse eest. Presidendi paraadil jagatud võidutuld viiakse maakondadesse Kaitseliidu maakaitsepäevadele, kus seda omakorda jagatakse edasi kõigile kohalikele omavalitsustele.

Mõnel pool kogunetakse valla või linna võidupüha üritusele alles õhtul, kui saabub võidutuli. Teisal on tavaks asetada lilled Vabadussõja mälestussambale ikkagi juba hommikul ja võidutuld jagatakse õhtul eraldi.

Nädal enne jaani on juba hilja õpetada, kuidas võidupüha tähistada. Siiski jõuame veel mõelda ja tegutseda, et kohalik sõjasangarite mälestussammas ei seisaks võidutule saabumise ootel päev otsa tähelepanu ja lilledeta. Me ei pea sinna kuhjama rukkililledest mägesid, aga tähelepanuta jäänud sammas hakkab valusalt silma. Samas on kurb, kui kogukond kogunebki vaid hommikul ja õhtul võidutule jagamise ajal grillib igaüks omaette koduaias.

Olgu siis, kas süütame jaanilõkke presidendi võidutulest jagatud leegiga või oma tikkudega, ühendagu võidupüha meid armastuses ja tänus oma Eesti kodumaa eest.

Olukorrad, võimalused ja traditsioonid on linnades ja valdades erinevad. Aeg-ajalt on hea aastatega kujunenud võidupüha päevaplaanile uuesti kriitiliselt peale vaadata ja läbi mõelda, mis on sisulised eesmärgid ja kuidas erinevad tegevused seda toetavad. Võidutule süütamine ja jagamine ühendab paljusid inimesi üle maa. Meil igaühel on võimalik olla osa sellest suurest tänu ja rahvusliku kokkuhoidmise võrgust. Praegusel ajal vajame seda eriti.

Olgu siis, kas süütame jaanilõkke presidendi võidutulest jagatud leegiga või oma tikkudega, ühendagu võidupüha meid armastuses ja tänus oma Eesti kodumaa eest. Meil on elujõu andja, kes on igavene. Tema valgustagu meie elupäevad oma lootuse ja rahuga.

Peeter Paenurm

Kaitseliidu peakaplan