Eestlased koos San Franciscos

Tänavu suvel San Franciscos toimunud USA lääneranniku Eesti päevadest ja ESTO festivalist (LEP-ESTO) osa võtnud Eesti Rahva Muuseumi (ERM) direktor Tõnis Lukas kinnitab Eesti Kirikule antud usutluses, et jutud üleilmsete Eesti päevade väljasuremisest on tugevalt liialdatud.

Kohtun Tõnis Lukasega, et uurida elamuste ning tähelepanekute järele 28. juunist 1. juulini väldanud eestlaste suurüritusel USA lääneranniku turismimagnetina tuntud San Franciscos. Räägime eestlastest eemal Eestist ning sellest, kuidas rahvustundega võõrsil lood on. Samuti tuleb jutuks, kuidas säilitada väliseesti kultuuripärandit nüüd, mil paljude väliseestlaste järeltulijad ei oska enam väärtustada oma esivanematest mahajäänut seda eestluse tähenduses hinnates.

Kahe maailma piiril
Tõnis Lukas iseloomustab väliseestlust kui ujumist kahe maailma piiril. Selle metafooriga saab edasi anda ka üldmulje selle suve suurüritusest. «Ühel pool traditsioonid, teisel pool noored eestlased, see andis päris hea sulami,» leiab Lukas, kirjeldades sünergiat, mis tekkis paadipõgenike järeltulijate ning hiljuti, juba vabast Eestist välja rännanute ühispanusest. «ESTO-l ristusid kaks põhivoolu, ajalooline traditsioon ja hetkereaalsus, kus noori eestlasi elab ja on abiellunud mitmele poole maailma.»
Kui juba mõnda aega on vaetud, kas ESTOde jätkamiseks on mõtet ning organiseerimiseks ressursse, siis otsustas korraldustoimkond riski maandamiseks ürituse kandepinda laiendada, ühendades kaks Välis-Eesti pikaajalise traditsiooniga ettevõtmist.
Et ideel oli jumet, annab tunnistust San Franciscos läbi viidud päevade kordaminek. «Kõik jäid rahule, nii need, kes otsisid traditsioone ning kohtumisi elupõliste sõpradega, kui ka need, kelle tulekumotiiviks oli soov kogeda eestipärast,» arvab Lukas, kinnitades, et hindab kõrgelt korraldajate asjatundlikkust, mille tulemusel sujusid päevad tõrgeteta ning jätsid külalistele hea mälestuse.
Tulevikust kõneldes leiab Lukas, et valida on kahe variandi vahel, esimene tagaks Eesti päevadele jätkusuutlikkuse, teine aga paratamatu hääbumise. «Konservatiivse suuna valides peame leppima asja hääbumisega, aga kui oleme nõus, et üritus hakkab toimuma eesti kultuuri festivalina, kus teretulnud on lisaks eestlastele ka teised rahvused, siis on asjal tulevikku,» on Lukasel kindel ettekujutus.

Et pärand oleks hoitud
Peale Eesti päevade oli Tõnis Lukase teiseks reisisihiks osaleda LEP-ESTO raames Stanfordi ülikoolis toimunud konverentsil «Eesti keel ja kultuur väljaspool Eestit», mille sisuks oli väljaspool Eestit asuvate eestlusega seotud arhiivide, raamatukogude, muuseumide ja uurimistöö võimaluste tutvustamine. Lukas tutvustas oma ettekandes Eesti riigi programmi väliseesti kultuuripärandi hoidmiseks, mis lähtub seisukohast, et väliseesti kogukondade elu kajastamine on oluline meie kultuurist tervikpildi loomisel.
«Põlvkondade vaheldumisest tingitud murdehetk nõuab pärandi kaitse ja kestmise kindlat korraldamist,» rõhutab Lukas, vahendades kurvastavaid juhtumeid, kui enda või sugulaste asju korrastades visatakse ära hindamatu väärtusega dokumente. «Suhtlesin teabe jagamiseks paljude inimestega, rääkisin, mida teha fotodega, dokumentidega, Eestist kaasaviidud esemetega,» kirjeldab Lukas oma rolli.
Veel käis Tõnis Lukas Lake­woodi eesti koguduse juures tegutseva arhiiviga tutvumas. «Arhiivihoidjad töötavad ilma palgata missioonitundest,» kirjeldab Lukas, lisades, et arhiiv on hetkel küll väga heas korras, aga kuna selle eesotsas on eakamad inimesed, siis tuleb hoolega kaaluda, mis saab arhiivist tulevikus.

Vaimsus oli kõrge
Tõnis Lukas kiidab Eesti päevade kava ja korraldust, nentides, et on väga raske rikkalikust programmist esile tõsta ühte üritust. «Seal oli väliseesti vaimustust ja eesti kultuuri kandvust,» võtab Lukas päevade sisulise poole kokku, lisades, et vaimsust oli palju.
Väikese mõtlemise järel nimetab ta siiski San Francisco eestlanna Saima Kindi juhtimisel läbiviidud laulupidu, kus kõlasid isamaalised laulud. Tasakaalus olid Eestist saabunud kollektiivid kohapealsete eesti esinejatega. Kindlat traditsiooni järgides oli kavas olulisel kohal jumalateenistus.
Kirikul eestluse hoidjana on üle ilma pillutatud eestlaste keskel asendamatu roll ja seda ei unustata ühelgi suurkogunemisel.
San Franciscos toimus kontsertjumalateenistus linna keskses, Püha Markuse luterlikus kirikus. Teenisid piiskop Andres Taul ja abipraost Hendrik Laur. Rikkaliku muusikaprogrammiga jumalateenistuse lõpus laulis kogudus püsti seistes «Hoia, Jumal, Eestit».

Liina Raudvassar