Naissaar – nii lähedane, kuid ikka nii kauge

Maismaal ei ole 12kilomeetrine vahemaa suurt midagi, sama maa merd mööda teeb ühest saarest meretaguse maa, saati siis Naissaarest, kuhu ligipääs aastakümneid rangelt keelatud oli. Hakkame alles tasapisi avastama seda maalapikest, kus on ilus liivarand, ürgmets, tsaariaegne merekindlus ja kus Tõnu Kaljuste Nargenfestivali teeb.

Pirita jõesuudmest asus ühel päikeselisel septembrihommikul kenake seltskond reisilaeva Monica pardal teele Naissaarele, et tähistada sealses Maarja kabelis jumalateenistusega neitsi Maarja sündimise püha. Väljasõidu korraldas Tallinna Rootsi-Mihkli kogudus eesotsas õpetaja Patrik Göranssoniga Viimsi kirikute päevade «Kodukirik kutsub» raames.
Poolteist tundi laevasõitu ja olemegi Naissaare sadamas. Edasi läks natuke karmimaks,  kogu seltskond laaditi kahele veoautole. Mõned kilomeetrid rappumist – saare teed on üsna «looduslikud» – ja olimegi püha Maarja kabeli juures. Ehkki ametlikult kabeliks kutsutud, tahaks siit edasi väärikast hoonest rääkida kui kirikust.

Puukirik on peaaegu valmis
Niisiis Maarja kirik, mille kohta 1997. aastal ilmunud Naissaart tutvustavas raamatukeses arvatakse, et hoone on ilmselt juba taastamiskõlbmatus olukorras. Ometi hakkas Rootsi-Mihkli kogudus kirikut taastama, saades seejuures suurt abi Rootsi kuningakojalt ja riigilt, ka Viimsi vallalt ja annetustest. Nüüd on peaaegu hävinud puukirik korda tehtud. Veel mitte täielikult, kuid korralik katus on peal, aknad-uksed ees, kell tornis, kirik on sisustatud. Sisustuse kohta ütleb õp Göransson, et see pärineb annetustena Rootsi erinevatest kirikutest.
Mõte ehitada saarele kirik pärineb tollaselt Soome konsulilt Gustav von Böninghilt. Nurgakivi pandi 1853. aastal maarjapäeval, siit ka püha Maarja nimi kirikule. Kirik ehitati saare elanike oma jõudude ja rahaga ning pühitseti 5. juulil 1856. aastal. Kohal oli ligi 300 inimest. Jumalateenistused hakkasid toimuma igal pühapäeval, ühel eesti keeles ja teisel rootsi keeles, sest üle poole elanikest olid rootslased. Kahjuks hävis toonane kirik I maailmasõjas.
Praegune kirik (asub endise läheduses) valmis 1938. aastal ja sai tegutseda ainult paar aastat, kuni saareelanikud lahkuma sunniti. Lahkumisteenistus peeti 16. juunil 1940, misjärel tornirist maha saeti. Nõukogude okupatsiooni ajal seisis hoone tühjalt, kuid seda kasutas sõjavägi ka laoruumina, siin oli olnud kino ja isegi hobuseid peetud. See on Jumala ime, et kirikuhoone mingilgi määral alles jäi. Naissaare Maarja kirik on ainuke hoone saarel, mis annab tunnistust, et siin on olnud elu ka enne okupatsiooni.
Jumalateenistusele kutsuv kirikukell kõlas kaugele ja rahvas kogunes kirikusse nagu ikka, ainult selle vahega, et vanasti oli tegu saarerahvaga, nüüd aga üle mere sissesõitnutega. Rootsi- ja eestikeelse jumalateenistuse viis läbi õp Patrik Göransson, organist oli Maris Oidekivi-Kaufmann, keda abistasid tema viieaastased kolmikud. Pärast teenistust rääkisid õp Göransson ja kohalik suveelanik, oma ema sünnitalu taastaja Olar Gofman saare elust-olust.

Alalisi elanikke on kümmekond
Enne II maailmasõda elas saarel umbes 450 inimest, enamasti eestirootslased, kuid oli ka eestlasi. Suurem osa kuulus kohalikku luteri kogudusse. Nüüd, kui kirikus remonti tehakse, peetakse jumalateenistusi tavaliselt suviti kord aastas. Alustatakse kirikuteenistusega ja jätkatakse ligidal oleval kalmistul lahkunute mälestamisega. Surnuaias on tuntuim mälestis inglaste kalmukivi Krimmi sõja aegadest.
Siia on maetud 17–18 Tallinna blokeerinud Inglise sõjalaevade madrust. Inglise kuninglik sõjalaevastik paigutas siia 1927. a hauakivi. 2000. aasta suvel tehti kalmistul korrastustöid: puhastati inglaste hauaplats ja pandi uus mälestuskivi. Kalmistul on ka endise saareelaniku Margit Karin Roseni pandud mälestuskivid kunagistele naissaarlastele. Sel suvel on Maarja kirikus juba kolm teenistust peetud. «Loodame, et elu tuleb tagasi siia saarele. Kui mõtleme näiteks Stockholmi saarestikule, siis mitte keegi ei kujutaks ette, et seal oleks niisugune tühi saar,» räägib õp Göransson viitega saare tulevikule. Õnneks ei saa Naissaarel ka ohjeldamatut ehitustegevust arendada: kogu saar on looduskaitse all.
Olar Gofman on esimene, kes hakkas ema sünnikodu taastama. Tema sõnul on praegu siin üle kümne suvekodu. «Suviti on paar-kolmkümmend inimest kohapeal. Nädalavahetustel muidugi rohkem. Talvel aga ainult legendaarne rongijuht Petka ja põhjatipus elab kaks endist majakavahti oma peredega. Tuletõrjedepoos elab ka üks pere. Alaliselt on saarel kümmekond inimest.»
Suvine laevaühendus lõpeb septembris. Talvel on raskem saarega ühendust pidada, toitu tuleb pikemaks ajaks varuda. Jääteed ei teki, sest saarest mööduvad suured laevaliinid. Ehitamine on saarel hoopis midagi muud kui mandril. Gofman ütleb, et enamikul, kes siin maja ehitavad, on oma liiklusvahend ka. Kuid veeteede ametil on praam, mis võtab peale ühe veoauto. «Kogu ehitusmaterjal, ka kiriku jaoks vajaminev, on toodud selle praamiga. See on paras tegemine. Kui mandril jääb nael või paar prussi puudu, tood poest kohe juurde. Siia peab kõike tagavaraga tooma. Saarel veel oma poodi ei ole, on aga mõned toitlustamis- ja majutuskohadki.» Gofman ise peab saarel ka 70 lammast, kelle eest talvel hoolitseb majakavaht.

Ringsõit ürglooduses
Enne saarelt lahkumist saavad huvilised teha siinse ühissõiduki – kastiautoga – ringsõidu. Teine sõiduk – rong – jääb meil seekord proovimata. Sõit viib Peeter Suure merekindluse rajatiste ja Nõukogude mereväe miinilao juurde. Praegu näeme siin õnneks ainult miinikesti. Metsa läbivad mitmes suunas raudteerööpad. Militaarne hingus ei ole veel kadunud. Ent saare ida- ja lõunarannikul asuvad tõelised paradiisirannad vaatega kilulinna tornidele. Tükike tsivilisatsioonist puutumatut loodust. Patrik Göransson unistab, et kui kirik valmis, siis võiks suviti siin igal laupäeval palvust pidada. Kui kirik keset küla elus on, küll siis ka kogudus kasvama hakkab.
Tiiu Pikkur

Naissaar
Kutsutud ka Terra Feminarum, Nargen, Nargö.
9 km pikk ja 4 km lai.
Siin on sündinud maailmakuulus optik, astronoom ja leiutaja Bernhard Schmidt (1879–1935).
Saarel on sõjateemaline muuseum.
Muusikaelu edendab Nargenfestival Tõnu Kaljuste juhtimisel.
Naissaare I laulupidu «Paadi puudutus» peeti sel suvel.

Pildigalerii: