Kultuuriväärtuste komisjon pakub kogudustele abi

Komisjoniga konsulteerimine võimaldab ehitustöödel ja kiriku inventari soetamisel koguduse vajadusi arvesse võtta ning ka raha kokku hoida.

EELK kultuuriväärtuste komisjon (esimees piiskop Tiit Salumäe) moodustati aprillis 2015 varasema kunsti- ja arhitektuurikomisjoni asemele. Selle ülesandeks on anda eksperthinnanguid pühakodade arhitektuurilise ja kunstilise lahenduse ning neisse paigaldatavate kunstiteoste kohta. Samuti antakse nõu kirikute remondi- ja restaureerimistöödel, mitmesugustes luterlike traditsioonide ja kristliku sümboolikaga seotud küsimustes jne.
Sel aastal on komisjoni liikme Marju Raabe sõnul näiteks kõne all olnud mälestustahvlite paigutamine Tapa ja Kodavere kiriku seinale ning Tallinna toomkirikus hoitud memoriaaltahvlite tagastamine rüütelkonna hoonesse. Veel on arutatud Jõgeva ja Saku kiriku projekte, eelseisva reformatsiooni ja EELK juubeliaasta sümboolikat, Lüganuse kiriku vitraaže, Pöide ristimiskivi eksponeerimist jne.
Samuti anti Keila kogudusele luba deponeerida Lutheri kogutud teoste köited ERMi ja Harjumaa muuseumi. Üks tähtsamaid komisjoni otsuseid oli aga riikliku pühakodade programmi toetustaotluste EELK-poolse pingerea koostamine.

Väärt nõu tasub ära
Kultuuriväärtuste komisjoni liikmed rõhutavad, et komisjon saab mitmel moel kogudustele abiks olla. Liturgiaspetsialist vaimulik Peeter Paenurm selgitab, et kunstiteose, ristimiskivi või kirikutekstiilide valmistamise ning kirikute ümberehitamise puhul on oluline, et tulemus oleks pühakotta sobiv, teoloogiliselt põhjendatud, väärikas ja säiliks pikemat aega.
Vanade kirikute puhul teeb oma ettekirjutusi küll ka muinsuskaitseamet, kuid too käsitleb paraku kirikut sageli muuseumina. Seevastu EELK kultuuriväärtuste komisjon oskab lähtuda koguduste vajadustest. Näiteks selle osas, kuidas pühakoja kujundus aitaks kaasa jumalateenistuste ja talituste pidamisele ning selle sisustus kõnetaks meid vaimulikult ja toetaks kristlikku kuulutust.
Paenurme sõnul on komisjon neis küsimustes kogudustele mõistvaks ja toetavaks partneriks. Ent tema üheks ülesandeks on anda ka nõu piiskoppidele ja praostidele, kui neid kutsutakse pühitsema uut inventari või kirikute ümberehitusi. «Anname neile omapoolse kinnituse, kas töö on korrektselt tehtud, seaduslik, kirikusse sobiv, kasutuskõlblik ja pühitsemiseks valmis,» selgitab praegu sõjaväekaplanina töötav Paenurm.
Arhitekti ja vaimuliku Ants Rajando kinnitusel aga jätavad kogudused pahatihti komisjoni pakutavad võimalused kasutamata. «Meie komisjoni senine praktika on kahjuks vägagi tihti selline, et kogudused pöörduvad meie poole juba valmis ehitusprojektiga hinnangu saamiseks asja sobivuse kohta,» tõdeb ta. «Siis on nii, et komisjon saab sedastada, et asi on rohkem või vähem õnnestunud või vahel ka ebaõnnestunud.»
Asi pole ainult selles, et asjatundjatega konsulteerimata jätmise tõttu võiks näiteks kunstimaitsega külastajatele jääda pühakojast ebameeldiv mulje. Nii Paenurm kui Rajando kinnitavad, et ka rahaline kahju on sageli märkimisväärne. Nimelt tuleb mõeldamatult tehtud tööd ümber teha, mis nõuab suuri kulutusi.
«Seetõttu on väga soovitav, et ehitus- või sisekujunduslikke projekte plaanivad kogudused annaksid komisjonile teada oma kavadest juba enne lähteülesande koostamisele asumist,» rõhutab Rajando. See võimaldaks neil saada tasuta konsultatsiooni komisjoni liikmetelt, kel on pikaajalised kogemused kultuuriväärtuste eri valdkondades.
Rain Soosaar