Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Lihavõttejäneste ootel

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Märksõnad:  / Number:  /

Tartu luterliku Peetri kooli 1. klassi lapsed on suures ülestõusmispühade ootuses. Pildile jäämiseks katkestavad nad usuõpetuse tunnis hetkeks käelise tegevuse ja näitavad oma pooleli olevat paberist lihavõttemuna.
Liina Raudvassar

Tartu luterlikus Peetri koolis toimub läbi suure nädala ülestõusmispühadeks valmistumine. Iga päev võetakse tutvumiseks üks olulisema pühaga seostuv sümbol.

Kesknädala teema on muna. See loob elevust ning paneb lapsi meenutama oma kogemusi.

Täiuslik vorm ja uus elu
Õpetajad selgitavad, et muna seostub uue eluga ning haakub suure nädala kulminatsioonis Jeesuse hauast ülestõusmise looga, kui Jumal oma poja surnuist üles äratas. Üheskoos vaadatakse ja võetakse imetlemiseks aega – kui ilus oma vormilt on linnu muna. Täiuslik vorm viitab täiuslikule sisule. Õhukene koor varjab uut elu.
Tuleb nõustuda, et kõige levinum lihavõttega seotud tava on Eestis munade värvimine, kinkimine ja söömine.
Usuõpetuse tunnis saavad esimese klassi lapsed sõnastada, mis neile ülestõusmispühades kõige meeldejäävam on. Küsimusele, mis teeb pühad eriliseks, väga erinevaid vastuseid ei tule. Ikka muna värvimine, munade otsimine, muna koksimine on see, mis lastel eelmistest aastatest meeles on ja seda oskavad nad ka lähenevast pühadeajast oodata.
„Mulle meeldib munapühade juures see, et värvin mune ja siis me koksime mune. Kelle munal koor varem katki läheb, see on võitja, ei ikka kaotaja,“ jutustab Kirke. Temaga on nõus Priit Joosep, Pärtel ja Teresa. Johannes elavneb meenutusest, et pühade ajal saab šokolaadimune otsida.

Jänesed ja munad
Kuhu neid mune siis peidetud on, uurib õpetaja. „Kõige rohkem leidub neid vanaema vaarikapõõsas,“ on Tuulil kogemused. Mitu last on nõus: jah, vanaema-vanaisa juures aias on šokolaadimune nii, et mustab. „Need ei ole kanamunad,“ teab Johannes. Ehkki Anna Vanessa vanaemal on sellised imekanad, kes juba munevadki värvitud mune, mõnel on isegi tibu pilt peal. Aga kes munad siis ikka põõsasse toimetavad, on õpetaja nõutu. „Neid toovad sinna jänkud,“ teab Tuuli, täpsustades – lihavõttejänesed. „Me imestame, et jänesed jõuavad nii palju,“ jagab Saara, jutustades, et tema perel on komme lihavõteteks sõita maale vanaema-vanaisa juurde. Seal minnakse koos Hageri kirikusse ja pärast kirikut saavad lapsed otsida kirikuaeda peidetud šokolaadimune. Mõnikord, teavad lapsed, on maiuste taga ka vanemate käsi. „Emme ja issi peidavad munad ära ja siis saan väikese vennaga neid otsida,“ räägib Jakob. Ka Hetil on selline kogemus ülestõusmispüha hommikust.

Õnnelikud lapsed
Mario Mark rõhutab, et temale meeldivad pühad, sest siis on lapsed õnnelikud. Miks on lapsed õnnelikud? Sest siis saab olla koos perega, vastab Mirt. Elenoral on meeles, kuidas nad vennaga jalgratastega käisid paljuoksi koju toomas. Et urbi kutsutakse pajutibudeks, teavad palju lapsed.
Eleriin võtab kokku kogu klassi üksmeelse seisukoha: „Mulle meeldib nende pühade juures kõik.“
Liina Raudvassar

Jaga