Vägi ja kogukond

Hiina majanduse avanemise, Nõukogude Liidu lagunemise ja NSVL vasallide vabanemise järel on palju räägitud üleilmastumisest ja rahvusriikide osatähtsuse vähenemisest. Möödunud kuudel oleme olnud tunnistajaks, kuidas üle maailma levinud viirus on peatanud mitmes osas üleilmastumise. Riigid on sulgenud piirid ja inimesed püsivad kodus. 

Inimeste tervise kaitseks on valitsused kehtestanud eriolukorra. Nii nagu tosin aastat tagasi majanduskriisi ajal tagas mitmetes maades riigivõim pankade püsimise, on ka nüüd otsuste vastuvõtjateks valitsused. Seega jutud riikide rolli vähenemisest üleilmastumise ajal osutusid liialduseks. 

Rõõmustama peaks meeleavaldajad, kes nõudsid võimudelt tegevust kliimamuutuste pidurdamiseks. Lennukid ei lenda, koolide, kinode, teatrite, spordisaalide, staadionite, paljude kaubanduskeskuste küte on minimaalne ja elektrituled ei põle. Energiatarve on vähenenud ja arvatavasti ka kütuste põletamisel õhku paisatava CO₂ ja veeauru kogus.

Karantiinis olevate ja kodus töötavate inimeste heaks on soovitatud panustada rohkem kogukonnal. Energiast ja kogukonnast soovingi mõnda mõtet lugejaga jagada.

1925. aastal pakkus Saksa geograaf Albrecht Penck inimkonna arvu määramiseks lihtsa valemi: inimeste arv võrdub toiduainete tootmise ja ühe inimese toiduainete tarvitamise jagatisega. Tema rehkendas võimalikuks inimeste arvuks kaheksa miljardit. Aluseks võttis põllumajanduseks sobivate maade pindala, keskmise saagikuse ja keskmise toidu kulu inimese kohta. 

Ta möönis, et tulemus võib olla teine, kui saagid suurenevad või kui inimesed rohkem sööma hakkavad. Suurenenud on saagid ja inimesed söövad rohkem. Maailma rahvaarv on jõudmas kaheksa miljardini. Veel rohkem on kasvanud toiduainete toodang. Suur osa toodetud teraviljast läheb seejuures loomasöödaks, hulk toitu muutub jäätmeks kaubanduses ja kodustes külmikutes. Samas on viimase poole sajandi jooksul õnnestunud näljas olevate inimeste arvu vähendada Hiina arengu tulemusel.

Inglise majandusteadlaseThomas Malthuse teooria järgi kasvab rahvaarv geomeetrilises progressioonis (nt 2 x 2 x 2) ja elatusvahendite hulk aritmeetilises progressioonis (nt 2 + 2 + 2). Miks ei ole siis nn Malthuse lõks sulgunud ja inimkond nälga jäänud?

Energia tootmine ja tarbimine on kasvanud kiiremini kui rahvaarv ja toidu tootmine. Fossiilkütuste põletamine on võimaldanud meil maad harida, väetisi toota ja muud vajalikku, aga ka ebavajalikku teha. Kasutame seejuures möödunud aja päikeseenergiat. Seejuures ei tee me midagi erilist. Kobras oja paisutades, sipelgad pesakuhja rajades säilitavad ja laiendavad enda võimalikku elukohta. Nemad peavad aga piirduma selle energiaga, mida saavad toidust. 

Inimene on kasutusele võtnud välise energia. Sellel on paraku oma hind. Tööloomade kodustamise järel tuli osa põllumajandusmaad ja saaki loomadele anda. Veel enam on meie elulaadi mõjutanud tule kasutusele võtmine. 

Kuidas on tuli seotud kogukonnaga? Vanade kreeklaste austusväärseim jumalanna oli Hestia ehk kolle. Ei olnud talle vaja uhkeid templeid, sest tema pühamu oli igas majas. Tule hoidmine oli suur töö ja rituaalidega seotud. Ümber lee kandes võeti sündinud lapsed peresse vastu. 

Ülikoolis õppimise ajal kuulsin lugu, kuidas ühel Lõunamere saarel osutus perede püsimisele tõeliseks katsumuseks tuletikk. Noorpaar sai külavanemalt koldesse tule ja selle hoidmine oli suur kohustus, mis hoidis pere koos. Tule kustumine ja uuesti palumine oli häbiasi. Kui aga ülemere kaupmehed tõid tuletikud, siis ei saanud teised teada, et tuli oli vahepeal kustunud. Kohustuseta hakkasid ka peresidemed lõtvuma.

Mis on kogukond? Vald või linn võiks olla kogukond, kuid kohalikust omavalitsusest räägitakse eelkõige kui teenusepakkujast ja vähe omavalitsemisest. Võib-olla on naabruskond kogukond või siis omavahel sotsiaalmeedias suhtlejad moodustavad virtuaalkogukonna. 

On püütud moodustada koos elavate inimeste ja naturaalmajandusel põhinevaid kommuune. Need andvat sõltumatuse teistest. Samas muudavad haavatavaks. Ajaloost teame, et naturaalmajanduse puhul ei jätku suurt midagi teistele müümiseks, aga siis pole ka raha. Kui ei ole raha, siis ei saa ikalduse korral ka toitu osta.

Ka kogudusi on kogukonnaks peetud. Ma ei tea, mis on üks kogukond meie ajal, kuid võrdlus tules oleva väe hoidmisega tuletab meelde, et kogukonda ei liida mitte see, mis me saame, vaid see, mida me anname.

 

 

 

 

Vootele Hansen,

kolumnist