Poola katoliiklus on kriisis

Ühes Euroopa kõige katoliiklikumas riigis maadleb kirik noorte usuleiguse, poliitilistest vastuoludest tulenevate pingete ning kõlbeliste skandaalidega.

Teistmoodi noored

Poola on põhjusega kuulus oma elanike religioossuse poolest. Tänapäeva Euroopas on tõepoolest haruldane, et 9/10 elanikest peab ennast kristlasteks ning üle kolmandiku täiskasvanuist pühapäeviti kirikus käib. Viimastel aastatel toimunu näitab aga, et see ei pruugi nii jääda enam kuigi kauaks, sest noorema põlvkonna hoiakud on varasemate omadest märkimisväärselt erinevad.

Näiteks pidas 2018. aastal avaldatud Pew Research Centeri uuringu kohaselt religiooni enda jaoks väga tähtsaks 40% üle 40aastastest, ent vaid 16% 18–39aastastest poolakatest. Samuti väärib tähelepanu kahanev osavõtt katoliikliku usuõpetuse tundidest, mis on Poolas vabatahtlik õppeaine nii alg- kui keskkoolides. Veel 2009. aastal õppis seda nimelt 93% abiturientidest, kolme aasta eest aga ainult 70%. Mõnes suurlinnas käivat usuõpetuse tundides juba praegu alla poole keskkooliõpilastest.

Lisaks näib, et katoliku kirikut võib ka Poolas hakata kimbutama vaimulike järelkasvu vähesus, mis mujal Euroopas juba mõnda aega tõsiseks probleemiks on. Vaimulike seminaridesse astujate arv on praegu nimelt juba kolm korda väiksem kui sajandi alguses.

Lisaks usuleigusele on märgata aga ka kiriku suhtes kriitiliste hoiakute kasvu. Näiteks eelmise aasta lõpus ajalehe Rzeczpospolita avaldatud küsitlustulemuste kohaselt suhtus vaid 9% 18–29aastastest poolakatest kirikusse positiivselt, tervelt 47% aga negatiivselt.

Poliitilised põhjused

Poolakate senine lähedane side katoliiklusega on paljuski seotud ajaloolise taustaga. Katoliku kirik oli rahva loomulikuks koondajaks esmalt juba XIX sajandil, kui seisti vastu õigeuskliku Venemaa ja protestantliku Preisimaa võõrvõimule. Pärast II maailmasõda kujunes ta aga kommunismivastase vastupanu keskuseks. Nüüd sellist suuremat osa rahvast ühendavat vaenlast enam ei ole, mistõttu ka kiriku roll ühiskonnas muidugi enam endiseks jääda pole saanud.

Üheks suuremaks kiriku autoriteeti õõnestavaks teguriks näib aga praegu olevat tema segatus poliitikasse. Ehkki piiskopid hoiduvad valimiste eel otsestest üleskutsetest, kelle poolt hääletada, ei varja suur osa vaimulikest nimelt oma poolehoidu nüüd juba üle viie aasta võimul olnud rahvuslik-konservatiivsele parteile Õigus ja Õiglus (PiS). Pole ka ime, sest mitmes maailmavaatelises küsimuses kaitseb PiS kirikule lähedasi seisukohti ning selle juhtivad poliitikud tõstavad sageli esile katoliikluse tähtsust Poola identiteedi ja väärtuste hoidmise seisukohast.

Kiriku jaoks on selline toetus aga omamoodi karuteeneks, sest küllaltki suur osa poolakaist ei salli PiS-i silmaotsastki. Iseäranis käib see nooremate, haritumate, jõukamate ja suurlinnade elanike kohta. Pealegi on kirik ühiskonna liberaalsema osa meelest ka liiga konservatiivne näiteks kunstlikku viljastamist, seksuaalvähemuste õigusi ja aborti puudutavates küsimustes.

Eriti ilmekalt väljendusid need hoiakud mullu oktoobris, mil põhiseaduskohtu abordikeelu karmistamist ette näinud otsus tõi tänavatele kümneid tuhandeid meeleavaldajaid, kellest suurem osa olid noored. Oma viha valati välja mitte ainult võimude, vaid ka katoliku kiriku vastu, mille juhid olid ammu seisnud abordikeelu karmistamise poolt ega varjanud nüüd oma rahulolu. Seetõttu toimus arvukalt pikette ka kirikute juures. Mõnel juhul kritseldati oma sõnumeid pühakoja välisseintele või ilmuti koguni loosungitega jumalateenistust pidava koguduse keskele.

Skandaalide keerises

Asja teeb halvemaks see, et ka Poolat pole puutumata jätnud katoliku kirikut raputanud pedofiilia-

skandaalid. Oluliseks teetähiseks kujunes seejuures Tomasz Sekielski teemakohane dokumentaalfilm „Ainult ära sellest kellelegi räägi“, mille tunamullu linastunud esimest osa on Youtube’is vaadatud juba rohkem kui 24 miljonit korda. Filmi kõige vapustavam osa on nüüdseks täiskasvanuks saanud kunagiste ohvrite avameelsed vestlused neid lapsepõlves kuritarvitanud preestritega, mida viimastele teadmata varjatud kaameraga filmiti. Ent Sekielski paljastas armutult ka kirikujuhtide vähest empaatiat ohvrite suhtes ning katseid preestrite valgustkartvaid tegusid kinni mätsida.

Praeguseks on pedofiiliajuhtumid kirikus ja nende varjamine vaimulike ülemate poolt Poola ajakirjanduses saanud igapäevase arutelu teemaks. Sekkunud on ka Rooma – juba viit piiskoppi on kiriklikult karistatud ning vaatlejad kinnitavad, et see olevat alles algus.

Pilk tulevikku

Suuresti eelnevalt mainitud põhjustel on Poolas viimasel ajal hüppeliselt kasvanud katoliku kirikust väljaastunute arv. Näiteks Krakówi peapiiskopkonnas tegi seda varasemalt 50–60 inimest aastas, 2019. aastal aga juba 123 ning mullu koguni 445.

Teisalt oleks siiski ülekohtune väita, et Poola kirikus kõik alla käib. Katoliiklus võib küll kaotada oma rolli rahvusidentiteedi seisukohast ning jumalateenistustel käimine lakata olemast sotsiaalne norm, ent seda, et kirikud sootuks tühjaks jääksid, küll karta pole. Usuelust huvitatuid jätkub endiselt ning mõneski koguduses käib vilgas elu, mis tõmbab ligi ka noori. Lisaks mängivad ühiskonnas jätkuvalt olulist rolli mitmesugused katoliiklikud meediaväljaanded ja kodanikuühendused.

Samuti ei saa öelda, et süvenev kriis Poola kirikus usklikke ükskõikseks jätaks. Mitmedki neist on andnud oma panuse ka kiriku väärnähete paljastamisel ja kuritarvituste ohvritele toe pakkumisel. Nii traditsionalistlikku kui progressiivsesse leeri kuuluvad katoliiklikud publitsistid tavatsevad aga mõnigi kord oma kiriku juhtide aadressil karmi kriitikat teha.

Üks taolistest kriitikutest on muide Poola poliitika tõusev täht Szymon Hołownia. Olles saanud tuntuks populaarse meelelahutusliku telesaate juhina, kandideeris ta mullu ebaõnnestunult presidendiks ning asutas seejärel uue süsteemivastase liikumise Poola 2050, millel on praeguste reitingute põhjal otsustades häid väljavaateid moodustada järgmiste valimiste järel uus valitsus.

Lisaks muule on Hołownia aga ka praktiseeriv katoliiklane ja arvukate usulise sisuga raamatute autor, kes taotleb „kiriku heatahtlikku lahutamist riigist“. Nimelt eelkõige just kiriku enda huvides olevat tema meelest loobuda oma praegustest finantsilistest ja juriidilistest privileegidest ning ka igasugusest sekkumisest poliitikasse.

Üks viimaseid avaliku arvamuse küsitlusi näitas aga, et kõige noorematest valijatest eelistavad peaaegu pooled hoopis vasakpoolseid, kelle puhul võib sageli märgata väga umbusklikku ja isegi vaenulikku suhtumist kirikusse. Seevastu vanemate inimeste, aga ka maaelanike sümpaatia näib kõigutamatult kuuluvat kirikumeelsele PiS-ile, mis on jätkuvalt populaarseim partei Poolas.

Niisiis pole hoolimata Poola ühiskonna nähtavalt kiirenenud sekulariseerumisest oodata, et katoliikluse ühiskondlik tähtsus niipea väheneks. Pigem vastupidi – kirik on nii põhjalikult mässitud sotsiaalsetesse ja poliitilistesse vastuoludesse, et ainult usuliste ülesannete täitmisele keskendumine ei näi kõne allagi tulevat.

Rain Soosaar,

TÜ usuteaduskonna doktorant