Ääremaast võib saada õnnistus

Juba kunagi talvel sai õpetaja Margus Kirjale antud lubadus Jõelähtmele külla minna. Aeg, mil kirsid end õieehtesse seavad, tundus olevat sobiv. Et käia ja vaadata, kuidas kulgeb elu ajaloolises kirikumõisas, ning tunnetada selle muutumist.

Elava liiklusega Tallinna-Peterburi maanteelt ära keeranud, on tunne, nagu oleks teise maailma sattunud. Või hoopis paradiisi, millega võib leida seose kiriku külgukse vitraažaknalt. Aega, tundub, tuleb siin mõõta mingis muus mõõt­ühikus.

Harulduste keskele
Soe kevadpäev koos botaanikahuvilisest õpetajaga on sel hetkel parim, mis elult tahta. Ja Jõelähtmel on, mida uudistada. Kui kunagise köstrimaja juures väikest infotahvlit uurida, saab teada, et suurejoonelises kirikumõisas on olnud 17 hoonet. Majast endast on järel vundamendimüür ja suur mantelkorsten, katus peale ehitatud.
Istume õpetaja Margus Kirjaga korstna ette pingile, mis pühendatud Õpetajale, ja laseme päikesel end hellitada. Pink on õige ja aeg on õige, et luua kujutluspilti siinse paiga tulevikust. Silme eest mööduvad kiiresti mälupildid Taizé kloostrist ja sealsest palvetega täidetud vaikuse oaasist.
Margus viipab käega ja seletab, kus oli hobusetall ja kus tõllakuur. Omal ajal saadi sissetulek põllupidamisest, nüüd saab kogudus maa eest renditulu. Taamal on taastatud tiik, väike tarbeaed ja kogu kompleksi, kuhu kuuluvad ka vallikraavid, ümbritseb paekivist müür.
Kujutleda, kuidas siin viie või kümne aasta pärast välja nägema hakkab, peab oskama. Pisut peaks olema teadmisi põõsastest ja puudest, sest neid on siin omajagu. Jalutuskäigul aias jagab õpetaja iga puu kohta teavet, kust see pärit on ja kuidas ta meie kliimaga kohanenud on.
Siit võib leida tõelisi haruldusi. Eriti ohtralt kasvab pisikesi okaspuid, seedermändidest näiteks Hiina, Korea ja Siberi seedermännid. Möödaminnes mainib õpetaja, et Hiina seedermännil on kodumaal käbide pikkuseks 25 sentimeetrit.
Veel kasvab siin erinevaid sinakaid mände, kahevärviline kuusk, 5–6 meetri kõrguseks kasvava Serbia kuuse väänduv vorm, mis näeb välja nagu madu. Siin aias oleks hea dendroloogiaeksamit teha. Aga vaimses plaanis on uute liikide otsimisel, pistikute võtmisel ja taimede istutamisel-kasvatamisel sügavam eesmärk.

Hing hinge vastu
Kui läinud sügisel rahvusvahelisel muinsuskaitsealasel konverentsil kõneldi kirikute jätkusuutlikkusest, siis Jõelähtmel hakati sellele varem mõtlema. Väike kogudus otsib oma vara kasutamiseks uut lahendust. Ühendada tuleb sajanditevanune kristlik mõtte- ja elamisruum tänapäeva inimese igatsustega.
Seepärast loodetakse tulevikus pakkuda tänapäeva kiirustavale inimesele kloostrile omast vaikust ja võimalust eralduda argimaailmast. Kirjalikes allikates 1241. aastal mainitud kirik, mis remondi käigus 1878 omandas praeguse ilme, ja ümbritsevad hooned koos rajatava aiaga on sobiv paik vaimseteks otsinguteks ja palveks. Kogudusel on ka maad, mida harida, ning idee tootma hakata elektrit ja sooja.
Möödunud aastal 124 liikmesannetajaga kogudus on väike, kohapealses külas on elanikke umbes sama palju. Lähim kool on 3–4 kilomeetri kaugusel Kostiveres, keskkool aga Lool. Seal, Lasnamäe külje all, elab pea pool valla elanikkonnast, kes peab ennast linnainimeseks, kel maa ja kiriku suunas suurt asja pole.
Õpetaja sõnul on Jõelähtme erinev naabruses asuvast Kuusalust. Kui Kuusalu vallas on uusasukaid vaid veerandi jagu, siis Jõelähtmes on vastupidi. «See kõik jätab oma jälje ka kohalikku ellu, suhtumistesse, valikutesse ja mõnikord ka poliitilistesse otsustesse,» ütleb vaimulik.
Koguduse tuumik on väike, aga ühtehoidev. «Neid, kes on, tuleb hoida. Kõigil on oma tegemised ja oma elu, tuumikut ei tohi üle koormata,» on õpetaja kindel. Kuna orel ei tööta, on õpitud liturgiat laulma ilma saateta ja see on hästi mõjunud. Seega orel ei summuta inimhäält, vaid elav hääl kannab liturgiat.
Liturgia kohta ütleb õpetaja, et see on koguduses pisut teistsugune: igal pühapäeval lauldakse psalmi. Seda enamasti ei tehta. Kui veel paar aastat tagasi ei andnud koguduse kahanemine tunda, siis nüüd on toimunud muutus siingi. «Tuleb kuidagi inimest puudutada, et ta jõuaks pühapäeval kirikusse. Peab leidma tee, kuidas ta kinni püüda.»
Seepärast võiks Jõelähtmesse kerkida keskus, kus väsinud või usu kaotanud inimene võiks tulla hingama, Jumalat otsima või salasust kogema. Tundub, et meil levinud misjoniviisid ei puuduta enam inimest. «Inimese hingeni peab ulatuma, aga hinge juurde jõuad siis, kui oma hinge vastu annad. Hinge hoidmiseks ja rõõmusõnumi kuulutamiseks peab olema aega ja peab olema koht,» on vaimulik veendunud. Pinnapealse ja kiire elu taustal peab kirik jääma müsteeriumi hoidjaks.
Aasta läbi on igal kolmapäeval Jõelähtme kirikus vesper. Suvekuudel on igal neljapäeval olnud meditatsioon. Tulijad võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, aga inimestele on pakutud võimalus ja osalejaid on tulnud ka liinibussiga linnast. Tegu on väikeste vaimulike harjutustega mõne kirjakoha põhjal. Vanas kirikus nimetati seda Piibli südamega lugemiseks, kui kirjakoht visualiseeritakse ja inimene asetub ise piiblisündmuse keskele.
Selliseid vaimulikke harjutusi kasutatakse luteri kirikus vähe ja ehk kõigile inimestele see ei sobigi. «Kiriklik pärand on hoopis rikkam, kui seda teame. Mõnes kirikus on keelatud Ave Mariat laulda, aga meil on kasutusel palvehelmed. Jõelähtme esmaspäevased meeleparandustunnid lõpetasime ikka rütmipalvega,» selgitab õpetaja. Võib palvetada roosipärga või ka Jee­sus-palvet. «Eesmärk ei ole end vastandada kellelegi, vaid pigem kasutada kristlikust pärandist seda, mis hea ja rikastav on.»
Kogudus on otsingute teel ja püüab kristlikest põhimõtetest ja praktikast lähtuvalt täiendada erinevaid sotsiaalpsühholoogilisi grupinõustamisi. Nii käis kiriku juures möödunud aastal koos vanemlike oskuste arendamise rühm. Ja kui mõnikord jõud endal otsa saab, siis tuleb lihtsalt siin olla, loota ja uskuda. Ja vahel ei olegi vaja midagi muud, kui võtta aega süvenemiseks, et olla valguse lapsed.
Rita Puidet

Jõelähtme kogudus
Liikmesannetajaid 124
Täiskogu liikmeid 73
Vabatahtlikke 24
Keskmiselt osaleb jumalateenistusel 23 inimest