Kas (kollektiivne) ärevus aitab?

Kas jaanuaris läheb Ukrainas sõjaks? Kui palju tõuseb veel kinnisvara/elektri/gaasi hind? Mitu inimest on koroonaga haiglas, mitu suri? Kui kiirelt levib omikrontüvi üle Eesti? Millal lõhkeb kinnisvara mull? Kui suur on inflatsioon? Kas oled valmis jäävihmaks, kui see taevast alla tuleb? 

Filmis „Spioonide sild“ (Bridge of Spies, 2015) käsitletakse üht tõsielus sündinud lugu, kus Ameerika Ühendriikides (1957. aastal) püüti kinni Nõukogude spioon. Filmi lõpus toimub ühel sillal selle spiooni vahetamine Ameerika õhuväe piloodi vastu, kes oli 1960. aastal alla lastud ajal, kui too lendas Nõukogu Liidu territooriumi kohal. 

Tom Hanks mängib filmis advokaat Donovani, kes on määratud Ameerikas kinni püütud Nõukogude spiooni (Rudolf Abel) esindajaks. Ma ei tea, kas päriselus oli ka sõnasõnaliselt nii nagu filmis, ent filmis Donovan imestab, miks Abel, kel midagi head oodata ei ole, võtab stoilise rahuga nii seda, et ta on spioonina avastatud ja kinni püütud, kui ka seda, mis teda ees oodata võib. Donovan küsib Abelilt, miks ta ei karda. Abel vaatab talle otsa ja küsib: kas see aitab?

Ehkki too spioon oli nii filmis kui päriselus negatiivne tegelane, on ta mõte igati õige. Ärevus ja paanika ei ole voorus. Ma ei ole parem inimene siis, kui võtan asju südamesse ja emotsionaalselt. No tõuseb elektri hind. No sajab taevast jäävihma. Mõlema puhul tasub teadlik olla, tasub kaaluda, kuidas kulutada ja kas sõita maanteel. Ent rahulikult mõeldes ja otsustades on mu pea selgem ja otsus targem. Ärevus ei aita. 

Kahel põhjusel tundub, et ärevus (ning sellega kaasnev vaimne tervis ja toimetulek) on aina suurem probleem meie ümber. 

Esiteks hirm ja ebakindlus, ärevus ja paanika müüb, sest köidab tähelepanu. Teadlikult või teadvustamatult võivad need, kes vajavad tarbijaid, tellijaid, kuulajaid, vaatajaid või järgijaid, kasutada inimeste veenmisel ära meie emotsionaalset ebakindlust, mistõttu ärevus meis on neile vahend. Mida ärevamad oleme, seda rohkem oleme ka nende konksu otsas. 

Mõelge sellele ning vaadake selle pilguga ühel päeval õhtuseid uudiseid. Kui palju on selliseid „ärevuse fooniga“ uudiseid („kui plaanid nädalavahetusel autosõitu, siis parem lükka edasi või jäta ära“), mis korduvad päevast päeva samamoodi nagu haiglas surnud nakatunute arv? Seda võib nimetada „turunduslikuks ärevuseks“ ehk ärevuseks, mis on abiks neile, kes tahavad oma sõnumitele kuulajaid ja toodetele tarbijaid. 

Kui ärevus oleks vaid individuaalne ja turunduslik, oleks asi lihtsam, kui ta reaalelus on. Ärevus on ka kollektiivne. „Kollektiivset ärevust“ tunned ära sellest, kui sa ei karda ega pabista selle üle, mida „kõik su ümber“ või ühiskonnas üldiselt jagatult kardavad ning mille puhul ärevuse puudumine sinus kujuneb grupi või kollektiivi jaoks hälbimuseks. 

Jagatud ärevus võib olla näiteks polariseerumise suhtes poliitikas. Polariseerumine usutakse olevat kõikjal me ümber, arusaama, et poliitika on polariseerunud, võetakse kui fakti ning polariseerivateks (polariseerumise edendajateks) peetakse neid, kelle vaateid ei jagata. Võib-olla elutervem on sellist eeldust mitte jagada ning nii poliitikasse mitte suhtuda, ent kui ümberringi inimesed räägivad polariseerumisest kui faktist, siis arvan end seda „ärevust“ mitte jagades ju inimsuhtlusest välja.

Möödunud nädalal käsitleti meedias „saavutusspordis“ esinevat probleemi, kus treeneri ja sportlase (teismelise) vaheline suhe on kujunenud ahistavaks, traumeerivaks, vaimselt vägivaldseks. Mõni treener kasutanud karjumist (tugevat või äärmuslikku emotsiooni) selleks, et tema juhendatav kõige ülima soorituseni jõuaks. Mõne puhul on see toiminud, mõni teine aga on murdunud.  

Tippspordis (nagu ka elus üldse) on aga ka teine pool. Edukalt toimetulev on viimselt see, kes kõige väljakutsuvamas olukorras on kõige rahulikum, kõige külmema kõhu ja kainema peaga. Paanikast on seda vähem kasu, mida suurem väljakutse on. Seetõttu tasub märgata üldist paanika fooni, millega harjutab meid üldine uudisvoog, eristada uudise emotsiooni uudise sisust ning seejärel teha mõistlik otsus. 

Kui ärevus tõstab pead, tasub alati küsida: kas see aitab? 

 

 

 

Alar Kilp,

kolumnist