Kuni inglid sekkuvad, valitseb modru

Tartus sai teatrifestivali «Draama 2012» raames vaadata Uku Uusbergi kirjutatud ja Eesti Draamateatris lavastatud näidendit «Kuni inglid sekkuvad».

Etendust kannab ohter tekst, kõik muu toetab oskuslikult. Valgus, lavakujundus, lavastus, tugevate näitlejate mäng. Ei kujutakski ette sobivamat nime tegevuspaigale kui aadressi Müüritüki 7. Varem võis ju seal olla vangla, nüüd külalistemaja, aga hetkel on ta tõesti vaid Müüritüki 7, ilma fluidumita.
Võimalik, et lavastaja on kujundusega silmas pidanud ikonostaasi, seda ta meenutab Taevaväravatega allosas, kust praegu inimesed pidevalt kolinal sisse ja välja käivad. Niisamuti ülaosas asuva seitsme uksega. Aga võib-olla lõi selle seose vaataja alateadvus. Oletagem, et taustaks on kujund ikonostaasist ja pealkirjaks lootus, et kunagi ehk inglid tõesti sekkuvad. Seni aga läheb ilmselt veel aega.
Tegelaskujusid on samuti kaksteist pluss üks, nagu Jeesus jüngritega, ehkki etenduses sellist seost ei teki. Inimesed-tegelaskujud räägivad, isegi peavad kõnesid, ent üksteisest hoolega, valutegevalt mööda, laval valitseb tubli kolm tundi kollektiivne monoloog, kui kasutada pedagoogikaterminit. Igaüks räägib, mis parasjagu meeles ja keelel, mõni ka lihtsalt, mis sülg suhu toob: vau…, sa ei pea vabandama…, uskumatu mees…, aitäh, aga sind ma siiski ei vaja… jne.

Üksindus inimmetsas
Olukord, kus keegi kedagi ei kuula ja üldse inimest ei kuulata ära, on tänapäevane valupunkt, millega ollakse juba harjunud. Esimese vaatuse lõpuks tekib tunne nagu päev otsa arvutit piinanul ehk nagu autor tegelase suu kaudu ka ütleb: justkui oleks kilekott pähe kleepunud, peas valitseb modru.
Tegelaste suust kõlavad pidevalt olmeklišeed, olukord laval segab meelega kokku putru ja kapsaid. Eksnaise külalistemajas logeleb end kirjanikuks pidav muserdatud geenius, ei saagi aru, kas on rohkem lontis püksid või halba rühti rõhutavad põlved, näitleja Tõnu Oja on veenev.
Tema tegelaskuju Väinot talub poliitilise korrektsusega eksnaise uus mees ehk endine kloun Härri näitleja Martin Veinmanni kehastuses, esitades hästi tüüpolukorda, kus sildistamine katab täielikult inimese enda. Muidugi suudab ameerikalik nõustamisseanss täielikult muuta ebaleva isiksuse Pauli täiesti vastupidiseks, hoolimatuks (näitleja Tiit Sukk). «Universumit katsunud» astrofüüsikust kokk väidab näitleja Viire Valdma emotsionaal­susega, kuidas kõik justkui sobiksid kõigeks.

«Maret, võta mind liinilt maha!»
Jääb küsimus, kas tõesti on kolme tundi aega vaja kulutada, et igituttavat jama ära tunda. Ilmselt on, sest muidu ei jõuaks situatsiooni absurdsus ja (inglite?) appihüüd vaataja tundeisse pärale.
Autori positsioon on selge, tema ei sooviks inimestele sellist vaimset hakitust, tal on kahju, aga ta lubab neil olla, kuni nad ise taipavad, pilgu vertikaalist horisontaali pööravad. Logos on internetistunud, lootus on muusikas ja tähistaevas. Kui Jaan Kapi klaverimäng ei aita, siis tuleb puhuda trompeteid, neid, mis isegi võivad kuulutada inglite saabumist. Sellestki ei saa olmesipelgas aru: muu infomüra sees kordub pidevalt küsimus, mis vahe üldse on pasunal ja trompetil.
Autoril ja lavastajal Uusbergil verbaalsest võimekusest puudu ei jää, aga oma hoiaku on ta viisakalt peitnud. Tekst on ülimalt sõnatundlik, delikaatne, eesti keele kirjandus- ja teatrikeele võimalusi nõtkelt kasutav. Ei riiva kedagi, ei kasuta jämekoomikat, ei toetu parafraseerides kellegi teise vaimukustele, ei keera vinti üle, ja kõik jõuab täpselt pärale. Lõpuks ehk ka trompetid.
Juune Holvandus