Olla laps(ega)

Augusti lõpp toob Eestis paljude perede jaoks teistsuguse rütmi ja sellega kaasneva stressi. Sageli mõeldakse stressist kui seisundist, mida tahaks vältida. Ometi on see sama loomulik kui ükskõik milline muu reaktsioon, mis meis tekib. Vajame seda, et olla valmis tegutsema või siis et panna end valmis vastupidamisrežiimile.
Kooliaasta puhul teame, millal see algab, ning teame ka, millal see lõpeb. See ei tule ootamatult ning üldiselt saadakse kujuneva rütmiga hästi hakkama, kuid ikkagi räägitakse eraldi koolistressist. Miks?
Siinkohal võib igaüks mõelda oma käidud kooliteele või oma pereliikmete kogemustele, kuidas keegi on toime tulnud tekkivate olukordadega. Tänane lugu on vaid üks paljudest.
Minu vastas istub 4. klassis käiva tüdruku ema. Ta on oma lapse pärast juba paar kuud mures. Varem nii heatujuline ja õppimishimuline laps on muutunud tõsiseks ja vaikseks ning hoidub omaette. Sõbrad käivad teda ikka õue mängima kutsumas, aga Meeri saadab nad viisakalt ära. Ütleb enamasti lihtsalt, et ei taha ja kõik. Ema on proovinud lapsega koosolemiseks rohkem aega leida, kuid töö, kodused toimetused ja pere teised kaks last vajavad samuti ema hoolt. 24 tunnist ööpäevas tundub väheks jäävat, et saaks tehtud kõik, mis vaja.
Klassijuhataja märkas tüdruku muutunud käitumist umbes kuu aega tagasi. Ta proovis lapsega vesteldes aru saada, milles on asi. Vastuseks kuulis ta vaid, et „kõik on hästi“. Ka kodus vastab laps samamoodi, kui keegi proovib uurida, kuidas aidata. Ometi näevad pereliikmed, et tegelikult on midagi viga.
Psühholoogi juures on käidud kahel korral. Esimesel korral tüdruk vaid istus oma kohal, ei vastanud küsimustele ega tahtnud midagi teha, teisel korral eelistas koridoris ema oodata. Nii rääkiski psühholoogiga ainult ema.
Ta on proovinud sealt saadud soovitusi järgida: on kinnitanud lapsele, et on iga päev valmis kindlal ajal olema ainult tema päralt, käinud lapsega paar korda nädalas pikematel jalutuskäikudel, aidanud nende õppetükkide juures, mis on lapsele olnud rasked, püüdnud õhtul rangelt jälgida, et laps õigel ajal voodisse saab ja hommikul on äratus olnud 15 minutit varasem, et ei läheks kiirustamiseks, vaid saaks päevaga rahulikumas tempos alustada.
Ekraani ees veedetavat aega pole üldse vaja piirata, sest lapsel pole huvi virtuaalmaailma vastu. Vabal ajal ta kas lesib niisama, joonistab või loeb. Veel meenub emale, et järjest tihemini on laps hakanud talle oma abi pakkuma. Isegi väikevenna järele on nõus vaatama vabatahtlikult – asi, mida ta varem teha ei tahtnud.
Ühel õhtul, kui ema oli tütrega üksinda kodus olnud, läks neil jutt selle peale, et koolis oli olnud üks külalisõpetaja. Noor mees, kes rääkis lastele oma tööst ja sellest, kuidas tema koolis tekkinud raskusi ületas. Oma tunni lõpus ütles ta, et tuleb uuel kooliaastal jälle ja vaatab, kuidas kellelgi on läinud.
Ema arvates oli see huvitav uudis, aga tütar ei tahtnud sellest rohkem rääkida. Punastas ja kahvatas ning ütles lihtsalt vaikselt, et tahaks juba ise suurem olla. Et ei taha olla enam väike laps, kes teeb seda, mida öeldakse, ja muul ajal ainult lõbutseb. See oli üks vestlus, mis emale äkki meenus. Ta polnud pärast seda õhtut üldse mõelnud, et jutuajamises võis olla niidiots.
Jõudsin vaid küsida, kas nad on omavahel saanud seda teemat jätkata mõnel teisel päeval või õhtul, kui muidu nii mureliku olemisega naine naerma hakkas ja ütles: „Nüüd ma alles saan aru! Meeri püüab olla täiskasvanulikum ja arvab, et selleks on vaja olla tõsisem, rohkem lugeda ja vähem mängida, sellest siis tema teistmoodi käitumine.“
Arutame koos, mida ta saab teha selleks, et toetada oma lapse püüdlusi ning samas leida tasakaal sellega, mis kuulub lapsepõlve juurde. Oskus olla (oma) lapse kõrval sel hetkel, mil ta seda vajab, ja selliselt, kuidas ta seda parajasti vajab, on lihvitav. See jääb vajalikuks vundamendiks kogu hilisema elu jaoks.
Head hetkede märkamist ja äratundmist ning rõõmsat kooliaastat kõigile, kes kooliga seotud on!
Tuuli Võsa