Piiskop Tiit Salumäe: aga surm on siiski meie kõikide tee

Matusekultuuri sümpoosionil, mis toimus EELK ja muinsuskaitseameti ühiskorraldusel Tallinna piiskoplikus toomkirikus 2. märtsil, käsitleti surmaga ja matustega seondavat teoloogilisest, olmelisest ja kultuuriloolisest vaatekohast. 

Juba viiendat korda korraldasid riik ja kirik ühiselt sümpoosioni, valides mõlemale osapoolele olulise teema. Kui varasematel aastatel on vaatluse alla võetud kirikukellad, vitraažid, kirikutekstiilid ja orelid, siis tänavu tõsteti tulipunkti teema, mis puudutab vääramatult kõiki inimesi ning millega on otsene kokkupuude nii riigil kui kirikul. 

Et teema oli huvipakkuv, sellest kõneles sümpoosionist osavõtjate varasematest kordadest eristuvalt suur hulk, ca 200 inimest. Korralduslikult oli selleks ka kõik eeldused loodud – hübriidvorm võimaldas osaleda nii füüsiliselt toomkirikusse kohale tulles kui ka üle veebi kodust lahkumata. Sündmus on ka järelvaadatav: 

http://toomkirik.ee/2023/03/03/02-03-2023-toimunud-matusekultuuri-sumpoosion-toomkirikus/.

Kommetega on nagu viisipidamisega

Sümpoosion algas ja lõppes palvusega, mille pidas piiskop Tiit Salumäe. Ta andis edasi peapiiskop Urmas Viilma tervituse.

Piiskop Salumäe toonitas, et surm on meie kõikide tee, aga kristlikust mõttest vaadeldes mitte tee lõpp: „Me teame, et surm ei ole lõpp, vaid ühest olemisest teise minemine. Matmistraditsioonide säilitamine on üks osa meie elust. Lahkunutele austuse avaldamine on ka see, miks täna siin koos oleme.“ Piiskop viitas kirjakohale Ilmutusraamatust (Ilm 2:10), kus kutsutakse üles olema ustav surmani, et saada elupärg. 

Pastor loci Arho Tuhkru võrdles kombeid viisipidamisega: „Ei pruugi teada, kuidas on õige, aga tunneme ära, kui midagi on valesti.“ Tema sõnul on nii ka matusekombestikuga – kui kõik on sooritatud nii, nagu hea tava ja ajaga kinnistunud komme nõuab, siis on kõik hästi, „laulab hing ja süda on rahul“. 

Tere tulemast iidsesse toomkirikusse ütles ka muinsuskaitse-

ameti juhina teist päeva ametis olev peadirektor Marilin Mihkelson. Ta avaldas rõõmu, et oluline teema on toonud kokku nii arvukalt huvilisi – kirikusse ja ekraanide taha.

Teemapäeva juhtis Kadri Tael muinsuskaitseametist. Korralduslike küsimuste eest vastutajana andis ta igale ettekandjale esinemiseks pool tundi ning vahendas küsimuste vooru. 

Mari Nõmmela maaülikoolist oli huvilistele vaatamiseks kaasa toonud valiku Eesti kalmistute hoolduskavasid. Neid tutvustades nimetas ta, et viimane, Haljala surnuaia kava valmis eelmisel aastal, ning kutsus huvilisi selle esitlusele 11. märtsil Haljalas. 

Teema on teoloogiline

Pastor Gustav Piir avas matuse teoloogilisi aspekte. Piiblis ei ole tema sõnul ära toodud konkreetseid matusetalituse kordi, küll aga on arvestatav hulk tekstilõike, mis peegeldavad sündmusi seoses surma, leina ja matusekommetega. Esimene matus, mida Vanas Testamendis mainitakse, on seotud Aabrahamiga – esiisa omandas maa, et saaks tänapäeva Hebronis pidada matusetalituse oma naisele Saarale. 

Piir toonitas, et Uues Testamendis on matus seotud ülestõusmise teoloogiaga. Kõige olulisem on Jeesuse matus, sest sellest lähtub kristlik kirik. Jeesus maeti juutlikku traditsiooni järgides, kus olulisel kohal olid surilina, näorätik, haudapanek ja hauakoopa kiviga sulgemine. Jeesuse haud oli uus, varem kasutamata ning seetõttu rituaalselt puhas. 

Kristlikus kontekstis võrreldakse matust külvamisega – mulda sängitatu äratatakse põrmust kunagi taas üles. „Kristlane usub, et Jeesus on saanud surma üle võimu,“ märgib Piir ja toonitab, et just sellest tulenevalt toimub leinajate lohutamine. Kurbust ei ignoreerita, aga matust ei käsitleta kui lohutut sündmust, vaid kui usu kinnitust. 

Matmine on kristlik tava. Matusetalituses näevad kristlased usutegu. Loomulikult on kultuuriti kombed erinevad, ka kiriku sees erinevate konfessioonide puhul ning veelgi enam – ka ühe konfessiooni kontekstis varieeruvad tavad. Üks küsimus, millesse suhtutakse erinevalt, on laibamatus ja tuhastamine. Väide, et tuhastamine on kristlastele päris uus tava, ei ole õige, sest kristlased on ka varem tuhastamist praktiseerinud, kuni Karl Suur selle keelas. Nii laibamatuse kui tuhaurni matuse puhul kehtib ühine reegel, et põrm tuleb viia lõplikuks matuseks kalmistule. 

Piiri sõnul on tänapäev aegadega kinnistunud tavadesse korrektuurid teinud. Muudatused matusekultuuris tulevad esile eriti linnaühiskonnas. „Eriti postkoroona ühiskonnas,“ lisas vaimulik ja nimetas, et uueks trendiks on pooleli jäävad matused. „Leinajale jääb teekond pooleli, ei ole kindlat lõpp-

akordi,“ nentis Piir ja lisas, et hauamatuse korral tähistab matuse sisulist lõppu kolm peotäit mulda. 

On kuratlik viia surm kaugele

Praost Jaan Tammsalu märkis, et tal on aastas umbes 66 matust ja oma 36 vaimulikuks olemise aastaga on ta kokku saatnud viimsele teekonnale umbes 1500 lahkunut. Ta tunnistas, et armastab surnuaedades jalutada: „Surnuaias algavad imed. Kui me ei kiirusta. Seal on hea meenutada. Head, mis on olnud. Ilusat, mis sulle osaks on saanud.“ 

Osundades Uku Masingule, kes ütles, et ainult mõtlemine surmale on see, mis teeb inimeseks inimese, kinnitas Tammsalu, et surma ei pea kartma. „Inimene, kes teab, et jääb peatselt pimedaks, näeb maailma hoopis selgemini. Inimene, kes teab, et sureb, kogeb maailma teisiti sellest, kes ei arvesta oma surmaga. Elada tuleb nii, nagu teaks, et surm tuleb järgmisel sekundil,“ mõtiskles Tammsalu ning nentis: „On üsna kuratlik, et surm viiakse meist järjest kaugemale. Üsna kuratlik, et Vikerraadios soovitatakse hommikul mitte palvetada.“

Quo vadis, matusekultuur?

Kõneka küsimusega alustas ettekannet matusekultuurist folk-

lorist Marju Kõivupuu. Teadlane toonitas, et surmaga seotud rituaalid toetavad kogukonna solidaarsust ja kaitsevad kogukonda väliste mõjutuste eest. Surmaga seotud rituaalid ja narratiivid töötavad sotsiaalse mälu tähtsate mehhanismidena, mis kannavad väärtushinnanguid ja uskumusi põlvest põlve edasi. „Ma tahan maetud saada nii, nagu minu eluajal on kombeks,“ tõi Kõivupuu näite levinud motiivist valida viis viimseks teekonnaks. 

Ta märkis, et surmakultuur avaldub meie suhtumise kaudu surelikkusesse ja suremisse. Seetõttu on täiesti ootuspärane, et me ka leiname nii, nagu meile meie kultuur ja/või religioon õpetanud on. Matusekombestikku ei saa kunagi käsitleda lahus selle juurde kuuluvast maailmapildist. 

Matused jagunevad kristlikeks ja ilmalikeks. Folkloristina näeb ta ka piiride hägusust, kus vormilt ilmalik matus võib sisaldada kiriklikke jooni. Uus aeg on toonud paljude varasemate tavade kadumise või muutumise. 

Matus on alati äri

Kirikuaedade ja kalmistute kujunemisest pidas ülevaatliku ettekande Ilme Mäesalu, kes kutsus kuulajaid ekskursile alates Eesti alade ristiusustamisest. Kui üle maa rajati kabeleid ja kirikuid ning pühakodade ümber tekkisid kalmuaiad, kuhu lahkunuid sängitati. Vanemad hauatähised pärinevadki 13. sajandist. Peale surnuaia maeti ka kirikusse printsiibil, et mida lähemal altarile, reliikvia asupaigale, seda parem, ning seda said endale lubada vaid jõukad: „Matus on alati olnud äri.“  

Õpetaja Kristjan Luhamets andis ülevaate Tartu Pauluse kiriku kolumbaariumist. Ta tunnistas, et selle rajamise mõte tuli praktilisest vajadusest. Ühelt poolt oli vaja leida kunagisele katlamajale kiriku all uus funktsioon, teisalt oli probleem Tartu linna kalmistutel hauakohtade nappusega. Kolumbaariumi pühitses 2012. aastal peapiiskop Andres Põder ning sellest on kujunenud tänaseks hinnatud matmispaik. 

Toronto Peetri koguduse kogemust jagas üle videosilla praost Mart Salumäe, kes rääkis kiriku juures asuva kolumbaariumi haldamisest. Ta rääkis, et algusaastatel ei olnud elujõus pagulastel matusekohti vaja. Aastatel 1948–58 oli koguduses üle 500 laulatuse ja 81 matust. Täna on arvud vastupidised. 1955. aastal pühitseti kolumbaarium, mis seaduse silmis oli aga nn isetekkeline. Pikki aastaid vältasid protsessid, mille tulemusel saadi kolumbaarium registreerida avaliku matusepaigana. Kuna hetkel seisab kogudus silmitsi vajadusega kinnistu müüa, on üleval küsimus kolumbaariumi saatusest. Jutustatud loole toetudes jagas Salumäe soovitusi.

Liina Raudvassar

Matusekultuuri sümpoosion

Toimus 2. märtsil Tallinna piiskoplikus toomkirikus

Korraldajad EELK ja muinsuskaitseamet

Käsitles matuse teoloogiat, surmakultuuri, matusekombestikku ja kolumbaariumi teemat

Tutvustas meie rikkalikku kalmistute ja matmispaikade pärandit ja eripära kultuurimälu hoidjatena

Ettekandjad: Gustav Piir, Jaan Tammsalu, Marju Kõivupuu, Ilme Mäesalu, Toomas Daum, Ülla Paras, Tiina Tuulik, Kristjan Luhamets, Mart Salumäe, Arho Tuhkru, Juhan Kilumets