Riigimehelikkusest

Lõikustänupüha järgsel esmaspäeval, mil riigikogu ees andis ametivande Eesti uus president, räägiti Põlvamaa palvushommikusöögil riigipea ametist ja riigimehelikkusest.

Teist aastat korraldas Põlva maavalitsus koostöös maakonna kogudustega palvushommikusöögi, kuhu oli palutud piirkonna erinevate elualade inimesi. Et kõnelda ajakajalistel ja igavikulisematel teemadel, nautida head muusikat (viiulit mängis Põlva päritolu Tartu Elleri muusikakooli õpilane Lota-Loviisa Rohtla, klaverit Raina Urb) ja hõrku rooga ning palvetada. Kui mullu oli teemaks pagulus, siis tänavu käsitleti mõiste riigimehelikkus laia tähendusvälja.
Koosviibimise avas ja pidas söögipalve Kanepi Jaani koguduse õpetaja Margit Lail. Tervituseks sõna võttes rõhutas Põlva maavanem Igor Taro: «On hea keskenduda sellele, mis meid ühendab, mitte sellele, mis lahutab.» Peaesinejale, kirjandusteadlasele Aare Pilvele sõna andes esitas maavanem retoorilise küsimuse: «Kas riigimehelikum on valida kahe või kolme mitte väga hea valiku vahel või jääda oma põhimõtetele kindlaks ning jätta otsus tegemata?»
Aare Pilve ettekande pealkiri «Neljakümne kiri ja kuuekümne kiri» vihjas presidendivalimistel valimiskogu teises voorus kuuekümnele tühjaks jäetud või rikutud sedelile. «Sellega seoses tekkis kujutelm ühest kaarest, mis algab 40 kirjast, kus oma rahva tuleviku pärast mures olevad inimesed riskivad oma nime all tõsiselt oma heaoluga ja vabadusega, ja lõpeb 60 anonüümseks jäänud inimese valgete lehtedega, mille sõnum on, et meie era- ja kildkondlikud huvid on olulisemad kui riigipea valimistel riigimehelikult käituda,» rääkis Pilv.
Aare Pilv väljendas arvamust, et igaüks tahab sellist presidenti, kellega ta saaks samastuda, aga ükski kandidaat otsekui pole selline, kelles piisavalt palju inimesi tunneks ära selle Eesti riigi, kellega nad saaksid end identifitseerida. Just selle pärast suhtutigi presidendivalimistesse nii kirglikult ning võiks isegi öelda, et isiklikult, arvas Pilv. Ometi vastutavad kõik kodanikud tema sõnul oma riigi ja seda riiki moodustava ühiskonna edenemise ja hea käekäigu eest, sest riik ei saa koonduda vaid ühte kõrges ametis olevasse kodanikku.
See on küsimus sellest, kas me ise kodanikena oleme piisavalt riigimehed. Kui jah, siis oleks meil kõneleja kinnitusel lihtsam võtta presidenti kui üht meie hulgast, üht kodanikku, kellega me ühiselt koos seda riiki kehastame. «Sest kui president on üks kodanikest, siis on ka iga kodanik potentsiaalne president,» arutles Pilv.
Vaagides lõppenud presidendikampaaniat, mida ta hindab üheks sisukamaks pärast 1992. aastal olnut, avaldas Pilv arvamust, et «selle kõige lõpptulemusel on meil nüüd president, kelle puhul on alust uskuda, et temast võib kujuneda tõeliselt riigimehelik või riiginaiselik riigipea». Riigimehelik on Aare Pilve meelest tajuda ühelt poolt oma piiratust, teisalt aga kohustust panustada ühishüvesse, tegutsedes oma parima äranägemise järgi. Kõneleja meelest on kristlik nentida, et inimestena oleme piiratud, mitte täielikud, aga sellest olenemata saame anda oma osa.
Pärast seda, kui kõik palvushommikusöögist osavõtnud erinevatesse kogudustesse kuulunud vaimulikud (Margit Lail, Toomas Nigola, Urmas Nagel, Andreas, Tihhon, Viktor, Ermo Jürma, Koit Kask ja Leevi Lillemäe) sõnastasid tänu- ja eestpalved ja üheskoos loeti meieisapalve, sai lõpumõtiskluseks ja õnnistussõnadeks sõna piiskop Joel Luhamets.
Põlva vallavanem Georg Pelisaar kiitis palvushommikusöögi formaati, mis toob kokku erinevate elualade inimesi, pannes neid mõtisklema teemadel, mis ei ole ehk aktuaalsed, ent mille üle juurdlemine on vajalik. Ta meenutas oma üliõpilasaega, mil tema kursuse juhendaja Marju Lauristin kirjutas teiste vastutustundega eestlaste seas alla 40 kirjale.
Igor Taro oli seda meelt, et palvushommikusöök võiks Põlvamaal traditsiooniks saada. «Oleme, kes rohkem, kes vähem, kirikuinimesed, aga meid ühendavad kristlikud põhiväärtused,» toonitas maavanem. Kui eestlane ka ei kipu tunnistama oma usklikkust ja kiriklikku kuuluvust, siis ometi tema väärtushinnangud räägivad selle kasuks, arvas Taro, tuues näiteks hiljuti avatud Eesti Rahva Muuseumi ebaõnnestunud lahendusega eksponaadi, mille arvustamine kogu ühiskonda puudutas.
Liina Raudvassar