Vaikne nädal
/ Autor: Kaido Soom / Rubriik: Kirikukalender, Pühad / Number: 27. märts 2024 Nr 12 /
Palmipuudepühaga astub kristlik kirik suurde nädalasse ehk vaiksesse nädalasse. Palmipuudepüha on üks ambivalentsemaid kirikupühi: ühel pool võime näha juubeldavaid rahvahulki, kes rõõmuga haarasid palmioksad, et nendega Jeesust tervitada võitjana ja kuningana. Teisal olid variserid ja kirjatundjad planeerimas Jeesuse hukkamist. Ja Jeesus astub läbi juubeldavata rahvahulkade, teades, et see on tema viimane nädal.
Suurel nädalal on igal päeval oma tähendus ja igal päeval peatutakse kannatusloo mingi teema juures. See annab võimaluse keskenduda Jeesuse viimastele päevadele ja käia palvetades temaga kaasas. Esmaspäev kõneleb Jeesuse palvevõitlusest Ketsemani aias. Teisipäev kirjeldab Jeesust kohtu ees. Kolmapäev kõneleb Jeesuse surmamõistmisest.
Suur neljapäev on tähtis kirikupüha, mil Jeesus seadis armulaua, öeldes viimast korda jüngritega leiba võttes „see on minu ihu“ ja veini juues „see on minu veri“. Püha sakrament annab kristlasele eluteel tuge ja aitab minna Issandale toetudes edasi. Suurel neljapäeval Jeesus pesi jüngrite jalad, täites nii orja kohuseid ja andes märgi sellest, et ta on tulnud siia maailma inimesi teenima.
Suur reede on kirikuaasta suurim leinapäev. Jeesus suri ristil alandavat surma, kandes inimeste patud. Rist oli toonases maailmas kannatuse ja surma sümbol. Aga kuna Jeesus ristil surres kandis inimeste patud, kujunes kristlikus kirikus sellest ususümbol. Rist kõneleb Jumala ennastohverdavast armastusest inimeste vastu. Jeesus lunastas maailma ja ostis inimese oma surmaga vabaks patu alt. Suure reede õhtupoolikul Jeesus maeti kaljuhauda, mille ette pandi kivi.
Vaikne laupäev oli juutide püha hingamispäev, mil kõik oli rahus ja tööd ei teinud keegi. Isegi hauale ei võidud minna. Nii puhkas Jeesus sel päeval hauas ja viibis surmavallas.
Kaido Soom
