Vallalehed kirikuelust

Koguduste suhted vallaomavalitsuse ja kohaliku kogukonnaga on aastaid olnud kiriku huviorbiidis.

Tänavustel sinoditelgi õhutas peapiiskop vaimulikke rohkem sõna võtma maakonnalehtedes ja ka vallalehtedes, et kohalikele inimestele kirikut lähedasemaks teha.
See ajendas mind läbi sirvima Eesti vallalehti, et saada aimu, kui olulisel kohal neis on kohalik kirikuelu ning millisest vaatenurgast seda kajastatakse. Selleks uurisin tänavuse märtsi ja augusti ning ka mulluse detsembri numbreid.

Kogudus ja kogukond
Vähemasti lehelugemise põhjal jääb igatahes mulje, et kirik kohalikus elus tavaliselt kuigi olulist rolli ei etenda. Peaaegu alati saab vallalehest lugeda küll teateid jumalateenistuste ja koguduste muude ürituste toimumisaegade kohta. Ent muidu leiab kirikuelu väga vähe kajastamist.
Tähelepanuväärne on näiteks see, et koguduse tegevust mainitakse õige harva kohaliku elu aastakokkuvõtetes või vallavanema juhtkirjades. Samuti satub kohaliku elu edendamise eest tunnustamist leidnud inimeste sekka harva kirikuinimesi – või vähemasti ei peeta tunnustatute seost kogudusega mainimisväärseks.
EELK teeneteristide ja tänukirjade andmist on teisalt siiski paaris kohalikus lehes mainitud. Läheb ju kohalikele inimestele vägagi korda see, kui nende kandi inimesi ka kaugemal tähele pannakse.
Üldiselt pälvivad kogudused kohaliku rahva tähelepanu aga siis, kui nad on kogukonna ellu millegi silmatorkavaga panustanud. Näiteks tegutsevad Kohila ja Nõo koguduse juures kõrgetasemelised muusikakollektiivid ning Saku kogudus korraldab laatasid. Urvaste kogudus toodab „ubinavurtsu“ ning korraldas küsitluse valla eakate ja puuetega inimeste toimetulekuraskuste väljaselgitamiseks. Viljandi vallas aga mainitakse seda, et külatundide läbiviimisel osaleb Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa, „kes räägib väga huvitavalt tähtpäevadest ning vahel on tal kaasas põnevat ja kerget meisterdamist“.
Ka kirikuhoonet mainitakse vallalehtedes eelkõige mitte jumalateenistuste ja vaimulike talituste pidamise paigana, vaid pigem kui muinsusobjekti, vaatamisväärsust ja eriti kontsertide korraldamise kohta. Vinni valla lehes nimetatakse seetõttu pühakoda isegi „meie väikseks kultuurikeskuseks“. Peale selle on rohkesti juttu kirikute remondist, kusjuures lehe kaudu mõnigi kord vallarahvalt selle heaks ka annetusi palutakse.
Samuti pole haruldane, et kirikule pühendatakse palju ruumi kohaliku ajaloo teemalistes artiklites. Tähelepanu pälvivad ka koguduste korraldatud ajalookonverentsid. Näiteks hiljuti Jõelähtmel toimunul räägitut refereeriti sealses vallalehes õige pikalt.
Ka advendiküünla süütamise ja isamaaliste tähtpäevade tähistamise puhul leiab sageli vaimuliku roll äramärkimist. Tõsi, enamasti tehakse seda ainult paari lausega.
Nagu eeltoodud loetelust võis tähele panna, ei ole kiriku ja koguduste mainimised üldjuhul otseselt seotud usuliste teemadega. Tõsi, näiteks kontsertide puhul arutletakse mitmel korral, et tegemist on püha kohaga, kuhu igasugune repertuaar või näiteks plaksutamine ei sobi.

Vaimulik sõnum
Sirvisin spetsiaalselt ka detsembrikuu lehti, sest eeldasin, et usust ja kirikust võiks rohkem juttu olla jõuludega seoses. Ma ei pidanud pettuma, sest üsna mitmes lehes oli avaldatud teemakohane mõtisklus kohaliku vaimuliku sulest. Reeglina on tegemist pühade kristliku tausta tutvustamisega inimestele, kes eeldatavalt sellest suurt midagi ei tea. Lisaks sellele mainitakse paljudes lehtedes vaimuliku osavõttu jõuluajal toimunud avalikest üritustest ja mõnikord refereeritakse lühidalt ka tema sõnavõttu.
Teisalt ei mainitud umbes poolte valdade lehtedes jõulude kristlikku tähendust üleüldse. Vaimuliku asemel on pühademõtiskluse kirjutanud näiteks vallavanem, pühade sisuks on jõuluvana külaskäik, ligimeste peale mõtlemine, koosolemine lähedastega ja hubased seltskondlikud üritused.
Küllap annab see tunnistust, et osa Eesti inimeste jaoks ei ole jõulud enam pea üldse kristliku sisuga püha. Vaevalt, et kirik siin midagi muuta suudaks isegi siis, kui kõik vaimulikud oma valla lehtedes aktiivselt sõna võtaksid.
Mõnes üksikus vallalehes ilmub pikemaid ristiusku tutvustavaid kirjatükke muulgi ajal. Näiteks Märjamaa õpetaja Illimar Toomet kirjutas oma valla lehes paastuaja tähendusest, Viimsi õpetajal Mikk Leedjärvel on Viimsi Teatajas aga koguni alaline kolumn. Mõned teised vaimulikud pole mitte ainult agarad oma koguduses toimuvast vallalehele kirjutama, vaid püüavad seda ka vaimuliku sõnumiga siduda. Üks neist on Helme, Taagepera ja Mõisaküla koguduste õpetaja Arvo Lasting.
Raske öelda, kuivõrd vaimulike aktiivsus vallalehele kirjutamisel ka tegelikult kohalikke inimesi kogudusele lähemale toob. Ent usutavasti on kirik nendes valdades ikkagi rahvale tuttavam kui seal, kus pastoril kirjatööks nii palju eeldusi, aega või energiat ei ole.

Luterlased ja teised
Väheste muude kirjatükkide põhjal, kus usuteemasid üldse mainitakse, võib järeldada, et Eesti inimeste seas võib kohata üpris erinevaid arusaamu luterliku kiriku rollist religioossel maastikul.
Mõnede inimeste puhul näiteks on usuteemadest ikka veel kesksel kohal kristliku Jumala olemasolemise küsimus ning suhtumine kirikusse. Näiteks ühe isikuloo kangelane räägib: „Jõulude ajal käime ikka üheskoos surnuaias. Mina olen ristitud, lastest pole ükski ristitud. Sundida ju ei saa, igaüks otsustab ise.“ Ja lisab: „Mina olen ise enda jumal. Kirik ja jumal ei aita, kui ma ise selle jaoks midagi ei tee.“
Teiste jaoks pole ristiusk seevastu enamat kui pelgalt üks vaimne õpetus teiste kõrval. Mõnikord kasutatakse kirikuelust rääkides lausa new age’i sõnavara. Näiteks kirjutati ühes vallalehes kohalikust inimesest, „kes on avastanud igapäevaste tegevuste kõrval ka iseenda tundmaõppimise vaimsel tasandil, millele on abiks olnud kirikuelu, vastavasisuline kirjandus, kursused ja vahetu kontakt vastava õpetuse asjatundjatega. Oluline on olla enda suhtes austav, tolerantne ja tänulik – siis oled võimeline sama ka teistele pakkuma“.
Peapiiskop Urmas Viilma tänavu kirikukogul peetud ettekandest jäi meelde kõnekas detail, et Lääneranna vallas kutsuti mullu valla sümboolikat sisse õnnistama mitte kirikuõpetaja, vaid nõid. Jääb siiski mulje, et tegemist võis olla erandliku sündmusega, sest ka new age’i ja teiste mittekristlike uskumuste teema ei leia vallalehtedes erilist kajastamist. Küllap tuleneb see sellest, et esoteeriliste õpetustega tegeldakse pigem omaette, nende pooldajad pole organiseerunud ega sageli ka huvitatud avalikus elus silma paistmisest.
Küll aga tegutsevad mõneski vallas aktiivselt mõne teise kristliku konfessiooni kogudused. Sel juhul pälvivad need, nagu näib, kohalike jaoks luterliku kogudusega võrdväärset tähelepanu. Heaks näiteks selle kohta on Väike-Maarja lehe jõulunumber, kus luterlikele ja vabakogudustele pühendatakse pühade puhul võrdselt ruumi. Niisiis ei saa enam rääkida sellest, et luterlastel oleks teiste konfessioonidega võrreldes traditsioonist tulenevat eelisseisundit.

Probleemid ja võimalused
Pelgalt vallalehtede sirvimise põhjal liiga kindlaid järeldusi muidugi teha ei saa. Vaja oleks süstemaatilisemaid akadeemilisi uurimusi, mis hõlmaks ka sotsiaalmeedia analüüsi, intervjuusid kohalike elanike ja võtmeisikutega jne. Kogutud andmeid tuleks võrrelda ka teiste maade omadega ning proovida tõlgendada religioonisotsioloogiliste teooriate abil.
Ent isegi põgusa vallalehtede lugemise põhjal saab üsna selgeks, et luteri kirik kohalikus elus enam kuigi tähtsat rolli ei etenda. Minevikust on kogudused kaasa saanud küll pühakojad, mis on inimestele jätkuvalt olulised huviväärsustena, kontserdipaigana ning seose tõttu kohaliku ajalooga. Ka vaimulike osavõtt mitmesugustest tseremooniatest on sageli jätkuvalt oodatud ning kirikud on mõnele mittekristlaselegi eriliseks ja pühaks paigaks. Teisalt ei jää muljet, et seejuures koguduste usuelu vastu erilist huvi tuntaks.
Selles olukorras on raske uskuda, et kirikul õnnestub veel kunagi taastada kohalikus elus seda positsiooni, mis tal oli sada või isegi veel ainult paar­kümmend aastat tagasi. Ent mitmete vallalehtedes avaldatud artiklite põhjal võib järeldada, et kohaliku rahva tähelepanu ja lugupidamise võivad kristlased saavutada küll, kui nad kogukondlikku ellu tõhusalt panustavad. Ehk ajendab see mõnda inimest ka ristiusu õpetuse vastu huvi tundma ja lõpuks kogudusega liituma.
Rain Soosaar