Valikuvabadusest

[field_nimi-raw] - 13.09.2006

Kirikus on vaidlusi tekitanud küsimus inimese tahtevabadusest. Kui vaba on patust rikutud inimese tahe valikute tegemisel? Kas ja millised asjaolud mõjutavad meid usulisi ja ka muid otsuseid langetades?

Presidendi valimised on selgesti välja toonud inimese mitmesuguse seotuse. Oleme seadusega loobunud otsevalimise õigusest. Parlamendi valimisel näiliselt isikuid valides oleme valinud tegelikult erakondi.

Kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel oleme veidi rohkem valinud küll isikuid, kuid presidenti läheb valima siiski veel nende poolt valitud isik. See tähendab, et meie võimalus on valida kedagi, kes meie eest valib selle inimese, kes läheb valima meile sobivat presidenti. Selline keeruliste piirangutega kaunistatud süsteem on meie meelest kõige parema presidendi valimise võimalus.

Nüüd lõpuks on valitud valijamehed. Valijameeste kurb saatus on selles, et nendel tuleb teha valik kahe asja vahel: valida presidenti või olla kuulekas oma erakonnale. Ilmselt ei pruugigi valijamehele olla tähtis see, kes saab presidendiks. Küllap iga presidendiga saab kuidagi elada. Allumatus erakonnale aga tähendaks lõppu poliitilisele tegevusele. Südametunnistuse järgi valikut teha on tegelikult üsna keeruline.

Mida aga ütleb meile meie südametunnistus? Kõigepealt püüab südametunnistus õigustada meie käitumist, otsustusi ja tegusid minevikus. Kui oleme teinud minevikus vigu, siis on jälle kaks võimalust. Esiteks on võimalik viga tunnistada ja seda kahetseda. Teine võimalus on oma minevikku õigustada.

Kurb on see, et ka minevikus tehtud otsused ei sündinud vabatahtlikult. Olen kohanud üsna väheseid, kes ütlesid, et nad astusid Kommunistlikku Parteisse vabatahtlikult. Väidetakse, et seda tuli teha tahte vastaselt õilsate eesmärkide saavutamiseks. Ehk teiste sõnadega, olukorra sunnil vastu oma tahtmist. Tehtu aga jääb meid siduma.

Nüüd, kus arvame, et valime tulevikku, valime tegelikult minevikku. Valime seda, mis õigustaks meie käitumist minevikus. Hingerahu seisukohast on see ääretult oluline. Oleme jätkuvalt seotud minevikuga. Kurb on aga see, et me ei saa enda seotusest aru.

Johannese evangeeliumi 8. peatükis rääkis Jeesus juutidele, kes temasse uskusid, ja ütles: «Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid.» Nad vastasid Jeesusele: «Me oleme Aabrahami järglased ega ole iial kedagi orjanud...»

Juudid olid aastasadu elanud võõra võimu all. Ka selle vestluse ajal olid nad Rooma riigi poolt okupeeritud, kuid enda meelest olid nad ikka vabad. Orjus on mitmekordselt ränk asi, kui me sellest ise aru ei saa.

Presidendi valimine ei ole elus mitte kõige olulisem valik. Meil tuleb valida palju tähtsamate asjade vahel. Meil tuleb langetada otsuseid, mis määravad meie igaviku. On oluline, et märkame oma elu piiratust ja seotust. Ehk siis mõistame Jeesuse sõnade tähendust: «Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad.»

Joel Luhamets,