Abivajava lapse märkamine on ligimesearmastuse tegu
/ Autor: Aile Aedma / Rubriik: Uudised / Number: 3. juuni 2026 Nr 22 /
Kirikus kohtume lastega pühapäevakoolis, leeritunnis, kooris, laagris, noortetöös, jumalateenistusel ja koguduse igapäevaelus. Me ei pruugi olla nende laste lähedased, kuid võime olla need, kes esimestena märkavad, kui laps vajab abi.
Mõni laps palub abi sõnadega, mõni vaikimisega. Mõni laps ei oska oma muret sõnastada, kuid tema käitumine või endasse tõmbumine võivad rääkida rohkem kui sõnad.
Hooletusse jätmine ei ole üksnes puhaste riiete ja sooja toidu puudumine, vaid ilmajätmine armastusest, mis on meist igaühe põhivajadus.
Lastekaitseseadus ütleb: abivajavast lapsest tuleb teatada
See kohustus puudutab iga inimest, eriti aga neid, kes puutuvad lastega kokku oma töös või vabatahtlikus tegevuses – arstid, kooliõpetajad ja treenerid, aga ka koguduseõpetajad ja kristlike lastelaagrite vabatahtlikud. Abivajavast lapsest teatamine pole ainult seadusest tulenev kohustus. See on ka ligimesearmastuse tegu – seista inimese eest, kes ise ennast kaitsta ei saa või ei oska.
