Jääda ustavaks ja säilitada rõõmu

Väga suureks rõõmuks Issandas oli mulle see, et te viimaks jälle virgusite mõtlema minule; sest teie olete ju mõelnud, aga teil polnud sobivat juhust. Ma ei ütle seda puuduse pärast, kuna ma olen õppinud olema rahul sellega, mis mul on. Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses. Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks. Ometi, te tegite hästi, et võtsite osa minu kitsikusest.

Pauluse kiri filiplastele 4:10–14

Sellel pühapäeval saame lugeda armsaid tekste Jumala hoolitsusest.

Pühapäeval tähistatakse ka vanavanemate päeva, mis on Eesti riiklik tähtpäev alates 2010. aastast. Päev eakatele, kes on oma lapsed suureks kasvatanud ja kelle väikesed lapselapsed alles sirguvad. Oma lapsed kasvasid märkamatult, sest paljud vanemad pidid käima tööl või täitma muid ühiskondlikke ülesandeid. Olgem ausad – lapsed jäid nii mõnigi kord tagaplaanile, kasvasid omapäi.

Mäletan ühe tuttava naise elulookirjeldust mis algas: „Minu suurim ja tähtsam töö on olla ema.“ See jäi mulle meelde, sest oli erinev teistest. Kui oma lapsed suured, on rohkem aega olla olemas. Tore mõte oli kord ajalehes: „Vanaemad ja -isad on meie vanainglid“ ja veel: „Jumal ei saa igal pool olla, seega lõi ta vanavanemad“. Eks me kanname oma rolli nii hästi või halvasti, nagu meil õnnestub.

Maailm meie ümber on täis rahutust ja rahulolematust. Aga apostel Paulus kirjutas vanglast, et on õppinud ka vanglas rahu leidma. Kuidas on see võimalik?

Kõle vangikong, teadmatus, mis ees ootamas. Kindlasti valdaks meist igaüht hirm. Aga tema ei muretse. Mille kõige pärast meie muret tunneme? Eks oleme mures oma järeltulijate pärast – mis neile siin elus osaks saab. Sõjad, haigused, mured, halvad valikud, kaotused ja nii edasi. Küll tahaks kaitsta lapsi kõige halva eest. Sageli peame tunnistama, et me ei saa kõiki olukordi lahendada, meie käed jäävad liiga lühikeseks.

Apostel ütleb: „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.“ Sellisel äratundmisel asendub inimlik hirm ja kartus Kristuse väega. See on nii, kui usaldame end Jumala kätesse. „Tulge Jumala ligi, siis tuleb tema teie ligi!“ (Jk 4:8) Paulus ütleb isikliku kogemuse põhjal: „Oskan elada kehvalt ja oskan elada ka jõukalt, olen kõigega ja kõigi oludega tuttav: nii kõhtu täis sööma kui nälgima, elama nii jõukuses kui puuduses. Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.“ See on tarkus, mida peaksime õpetama oma järeltulijatele. Näitama kätte rahuallika ja õpetama käsi palveks kokku panema.

Mulle nii meeldib ütlus: „Kui vanavanemad astuvad uksest sisse, lendab distsipliin uksest välja.“ Selge see, et üle võlli ei tohi ka minna, piirid peavad paigas olema. Aga ruumi peab olema nii naeruks ja mänguks kui ka tõsiseks tööks, vaikimiseks ja kuulamiseks.

Elukiiruse juures on oluline võtta aega ja olla olemas.

Vanavanemate päeva on meie rahvas ilusasti omaks võtnud. Nagu perepühadel tavaks, käib eestlane selgi päeval kalmistul, et süüdata küünal omade hauale.

Vanaema helde, lahke

oli kallis minule,

oli minu lapsepõlve

soojendaja päikene.

[—]

Hauas hingab vanaema,

aga sinu südame

jäänd on läige tema silmist,

tema kuju kullane. –

Kullerkupud, jaanililled,

eide haual õitsegu,

tähe sära, päikse hiilgus

kallist kalmu ehtigu.

(A. Haava)

Aeg, mis meile antud, on üürike – siin me oleme ja siis meid enam ei ole. Lapsepõlve mälestused, hellus ja õpetus elavad edasi ka siis, kui kallis inimene on lahkunud.

Sõjajärgse põlvkonna lastena meil tihti vanaisasid ei olnud. Ka minul mitte. Kahjuks pole paljudel tänapäeva lastel. Mäletan oma vanaema manitsust, et ma pahandust ei teeks: „Taevataat näeb meid kõiki.“ Nii tekkis minu peas kujutluspilt Jumalast, taevataadist ja vanaisast kui ühest persoonist, kes mind ülalt jälgib. Suuremaks saades sain aru, et päris täpne minu ettekujutus just ei olnud, kuid õiges suunas suunati mind vaatama küll.

Oma kallile abikaasale mõeldes, kes ka meie „moodsas kärgperes”, kus on kokku seitse lapselast ja üks lapselapselaps, vanaisa austavat tiitlit kannab, olen nõus ütlusega, et vanaisad on armastamiseks ja asjade parandamiseks ning et vanaisa on väljast vana, aga hingelt noor. Hoiame neid!

Ja tulles taas tänase teksti juurde, kus Pauluse elus oli osaks saanud nii palju vastulööke ja muutlikke olusid, tunnistas ta vaatamata läbielatule: „Ma suudan kõik tema läbi, kes teeb mind vägevaks.“ Need sõnad näitavad, kuidas Jeesus on aidanud Paulusel kõige selle keskel vastu pidada ning andnud tema südamesse suure rahu. Seda rahu saame meiegi üksnes Jeesuselt.

Paulus tänab filiplasi anni eest. Seda toetust polnud talle tingimata tarvis, kuid samas see rõõmustab teda. Eriti teeb talle rõõmu, et sellega osutavad filiplased suurt armastust, mis võib nende elus kasvada. Nad on ustavad Issandale Jeesusele ja tema eeskujule (Fl 2:3).

Evangeeliumis on Issanda sõnad: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.” (Lk 10:41–42) Evangeelium on tõeline pärand, mida ka meie saame vastu võtta ja jagada – see hea osa, mida meiltki keegi ei saa ära võtta. Aamen.

Anu Konks

õpetaja emeeritus