Vastutus käib kaasas Jumala armastuse ja õnnistusega

Kui nüüd okstest mõned on ära murtud, sina aga kui metsõlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õige õlipuu mahlakast juurest, siis ära hoople okste ees. Ja kui sa hoopled, siis pea meeles, et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind. Sina ehk ütled nüüd: „Oksad on ära murtud, et mind asemele pookida.” Õige küll! Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda, sest kui Jumal ei säästnud loomulikke oksi, ega ta siis sindki säästa! Vaata siis Jumala heldust ja karmust: karmust küll nende vastu, kes on langenud, heldust aga sinu vastu, kui sa jääd heldusesse, muidu raiutakse sindki maha. Aga ka nemad, kui nad ei jää uskmatusse, poogitakse puu külge, sest Jumal suudab nad jälle külge pookida. Sest kui sina, loomu poolest metsõlipuu oks, oled sealt ära raiutud ja loomuvastaselt poogitud väärisõlipuu külge – kui palju enam neid, loomu poolest sinna kuuluvaid, poogitakse omaenese õlipuu külge!

Pauluse kiri roomlastele 11:17–24

Kuulus Briti poeet lord Byron on kirjutanud luuletuse pealkirjaga „On the Day of the Destruction of Jerusalem by Titus”. Seda võiks ehk tõlkida: „Jeruusalemm Tituse poolt hävitamise päeval”. Tean, selle on eesti keelde kunagi tõlkinud Minni Nurme, kuid kahjuks ei õnnestunud mul tema tõlget leida. Isegi AI-st ei olnud abi. Mind aitas välja hea ametivend Enn Auksmann Atlandi ookeani teiselt kaldalt ja saatis mulle kunagi tema enda poolt tehtud tõlke.

Viimaselt künkalt, mis su kord püha templit näeb,
vaatasin, Siion, kuis katsid sind Rooma väed;
päike loojus ja sinugi loojangu helk
otsekui müüril leegitsev pilguheit pelk.

Veel otsis mu pilk Su templit ja koduteed,
meelest läks, et mind ootavad ahelad ees;
vaid surmatuld nägin alla neelamas sind –
ei tasuda saa mu köidetud käed ja hing.

Nii paljudel õhtuil see paik, mis nii ülev,
kui peeglis päeva viimsete kiirte sülem,
et enne kui päikse loojudes hajuda
korraks veel pühamul särama vajuda.

Ent nüüd, päeval, mil seisan ma tolsamal mäel,
ei enam ma ehakiirte hääbumist näe,
seeasemel soovin, et välk otse taevast
kui surmatoov piksenool tabaks mu vaenlast.

Ei rüvetada paganajumalad eal
või templit – Jehoova ise valitseb seal.
Su põlatud rahval, laiali pillatul,
on meeles: me austus, Isa, kuulub vaid Sul.

Head kirikulised!

Lord Byron on neisse ridadesse valanud tuhandete inimeste kogemuse. Seda, millega lapsest saati oldi harjutud, seda ei ole enam. Valgest marmorist ja üleni kullatud pühakoda on leekides ja mitte kunagi ei saa loojuva päikese kiired enam „pühamul särama vajuda”.

Ma mõtlen – see on Josephus Flaviuse kogemus. Ta viidi ahelates Rooma keisri ette ja temalt pärineb kuulus teos „Juudi sõda”. Pealtnägija kirjeldus aabikuu 9. päeval toimunust – Jeruusalemma templi hukust 10. augustil 70. aastal pKr.

Need on kogemused ja tunded, mis kõnetavad paljusid. Paljusid ka meie rahva hulgast. Nagu Josephus, keda ootasid ahelad, kui ta vaatles püha linna hukku, nagu Josephus, kes mõistis – siia ei tule ta ilmselt kunagi enam tagasi –, nii olen lugenud küüditatute mälestusi meie omalt maalt. Kuidas nad Narva jõe sillal püüdsid läbi tihedalt trellitatud vaguniakende heita veel viimase pilgu Eestimaa poole. Sest nad mõistsid – nad ilmselt ei tule enam kunagi oma kodumaale tagasi.

11. pühapäeval pärast nelipüha, mis käesoleval aastal langeb 9. augustile, peame meeles Jeruusalemma templi hävitamist Tituse poolt. Meenutame seda, mil toimus see, mida Jeesuse sünnirahvas ei pidanud võimalikuks. Tundus, et Jumal jättis oma eluaseme maha. Prohvet Hesekiel oli mitu sajandit varem näinud, kuidas Jumala auhiilgus lahkub templist. Kuidas see tõuseb oma aukohast üles keerubite peale ja lahkub läbi templi idapoolse värava. (Hs 10:18–22)

Kas juhtus see tõesti nüüd? Või oli see juhtunud juba varem? Ligi nelikümmend aastat varem, mil templi vahetekk lõhki kärises ja paljastas kõige pühama paiga, mis oli juba sajandeid olnud tühi.

Täna meenutame sündmust, mis koos tänase epistliga Pauluse kirjast roomlastele 11. peatükist on ajaloos korduvalt saanud nn klassikaliseks antisemitismi õigustavaks looks. Looks sellest, kuidas Jumal hülgas oma rahva, kuidas Jumal murrab Aabramile antud tõotuse ja sellega otsekui õigustab juutide põlgamist, tõrjumist ja hävitamist.

Ent kui lugeda 11. peatükki hoolikalt, siis ilmneb pigem vastupidine olukord. Paulus ei kirjuta õlipuust ja okstest mitte selleks, et õigustada kristlaste üleolekut juutidest või ükskõik kellest teisest. Ta ei õigusta juutide pagendamist Roomast, mis toimus umbes samal ajal, mil Paulus kirjutas kirja roomlastele. Selle väljasaatmise tulemusena kohtab Paulus Korintoses Akvilat ja Priskillat, telgitegijatest abielupaari, kellega ta leiab tänu ühisele ametile ühise keele ning kes saadavad ja toetavad Paulust tema reisidel. (Ap 18:1–3)

Paulus ei õpeta antisemitismi, vaid ta juhib tähelepanu kristlaste vastutusele, mis käib kaasas Jumala armu ja õnnistusega. Sama õnnistusega, mille sai Aabram ja mida nüüd jagame meie nagu pookoksad iidse tüve küljes. Jumala arm ja õnnistus tähendavad ühte ja sama läbi kogu inimajaloo. „Mida nõuab Issand sinult muud,” küsib prohvet Miika. „Kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?” (Mi 6:8) Ole sa juut või kreeklane, sküüt või roomlane või eestlane – Jumala tahe on sama.

Dietrich Bonhoeffer on ütelnud: „Vaikimine kurjuse palge ees on kurjus. Jumal ei jäta seda karistamata. Mitte rääkimine on rääkimine. Mitte midagi tegemine on tegemine.” Ma ei vaidle vastu – inimesele on omasem vaikida, sest nii on keerulistes olukordades turvalisem.

Mäletan, kuidas mu abikaasa vanaema jutustas oma kogemustes 1944. aasta sügisel. Ta oli siis 10-aastane tüdruk, kes oli sõja jalust saadetud Klooga kanti sugulaste juurde. Ta jutustas, kuidas sel sügisel, kui tuul puhus Klooga poolt, oli kogu ümbruskond täis kärsahaisu. Keegi ei rääkinud midagi, kuid kõik teadsid – Klooga laagris põletati inimesi. Turvalisem ja vaimule tervem oli vaikida. Ja seda ei saa tegelikult pahaks panna. Aastakümneid hiljem on kerge kritiseerida ja õpetada, kuidas oleks tulnud käituda. Ent vaid Jumal teab, kuidas käituksime meie samasuguses olukorras.

Turvalisem oli vaikida. Nii vähemalt jäi tunne, et toimuv ei lähe kõrvalseisjatele korda. Vähemalt täna mitte. Aga homme? Ülehomme? Samamoodi on viimastel aastatel mõtelnud miljonid teisel pool Narva jõge – Ukrainas toimuv ei lähe meile korda. See ei puutu meisse. Aga nüüd?

Teinekord tundub, et turvalisem on vaikida, silmad kinni pigistada, vältida keerulisi teemasid. Et Jumala arm ei luba, õnnistus ei luba. Paulus juhib tähelepanu sellele, et Jumal toimib eriliselt ja ainulaadselt ning tema lõplikud motiivid jäävad sageli inimese eest varjatuks. Kuigi kiusatus on suur olla Jumalast targem, Jumalast püham ja rangem. Kuid tänagi võime tunnistada koos Paulusega: „Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega jälgida tema teed!” (Rm 11:33)

Kristlase ülesanne ei ole mõista kohut õnnetute üle, otsida pattu ja põhjusi hävinguks ning kannatusteks ega parastada neid, kes on hädas. Kristlane ei ole kutsutud pidama iseennast teistest paremaks. Vaid meie kutsumus on imestada Jumala üle, kes jagab oma armu neile, kes ei ole seda väärt, kes õnnistab neid, kes olid eemal ja võõrad, kelle päralt ei ole midagi (vrd Ef 2:11-13).

Ma igatsen, et paluksime kõik üksteise eest, et meie süül ei võtaks Jumal oma õnnistust meilt ära. Et täna ja siin ei korduks see, mida meeles kanname. Tahan paluda meie rahva ja riigi eest, et me ei satuks kiusatusse ega jääks lootma sellele, mis ei suuda kanda.

Joel Siim

Tallinna Toomkoguduse abiõpetaja