Aare saviastjas

See aare on meil aga saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist. Meid ahistatakse igati, kuid me ei ole kitsikuses; me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel; meid kiusatakse taga, kuid me pole hüljatud; meid rõhutakse maha, kuid me ei hukku; me kanname alati oma ihus Jeesuse surma, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus. Sest meid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast, et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikus ihus. Nii on surm tegev meis, elu aga teis. Aga et meil on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud: „Ma usun, seepärast ma räägin”, siis meiegi usume ja ka räägime, teades, et see, kes äratas üles Issanda Jeesuse, äratab meidki koos Jeesusega üles ja seab enda ette koos teiega.

Pauluse teine kiri korintlastele 4:7–14

Roomas Tiberi kaldal on tehislik mägi Monte Testaccio, mis koosneb 50–80 miljonist purustatud Vana-Rooma saviastjast. Künka kõrgus on umbes 35–50 meetrit ja jalamil on see umbes kilomeeter lai. Need on enamasti „ühekordselt kasutatavad“ õliamforate killud. Oliiviõli imbus savisse ja rääsus ning seetõttu ei saanud saviastjaid enam uuesti kasutada, kuna see oleks rikkunud värske õli.

Kuulates tänaseid pühakirjalugusid, võime märgata, et need räägivad elust väga erineva nurga alt, kuid kohtuvad ühes kindlas punktis. Evangeeliumis näeme ühte Piibli kõige dramaatilisemat sündmust – Laatsaruse elluäratamist. See on imetegu, kus surmavald peab taganema Jeesuse sõna ees.

Teises lugemises, apostel Pauluse kirjas korintlastele, ei räägita aga mitte füüsilisest ülestõusmisest minevikus, vaid usu igapäevasest reaalsusest: kuidas Kristuse elustav vägi tegutseb meis siis, kui oleme väsinud, haavatud või meeleheitel.

Kuidas need kaks teksti kokku kõlavad? Nad näitavad meile, et Jeesus ei ole elu andja mitte ainult kunagi tulevikus ega üksnes ajaloos, vaid Tema elustav vägi on reaalsus meile siin ja praegu.

Paulus kirjutab: „Kuid see aare on meil saviastjates, et võrratult suur vägi oleks Jumala oma ja ei midagi meist.“

Saviastja oli antiikajal midagi väga tavalist, odavat ja eelkõige habrast. Kui astja maha kukkus, läks see katki ega olnud enam parandatav. Paulus võrdleb meie inimlikku keha ja elu saviastjaga. Me oleme haavatavad. Me väsime, haigestume, leiname ja kogeme kaotusi. Pealegi ei unusta Paulus mainida ka seda, mida inimesed paraku ise teineteisele teevad. Meiegi oleme „ühekordselt kasutatavad“.

Johannese evangeeliumis näeme me täpselt sellist katkist saviastjat. Betaanias on lein. Laatsarus on surnud ja olnud hauas juba neli päeva. Kui Marta läheb Jeesusele vastu, on tema sõnades korraga nii valus etteheide kui ka viimne ususäde: „Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud!“

Mõnikord samastume tundlikult Martaga. Vaatame oma elus aegu, mis tunduvad olevat „neljandat päeva hauas“. See võib olla purunenud suhe, kaotatud tervis, sügav depressioon või tunne, et lootus on täielikult kustunud. Me olemegi nagu need saviastjad – haprad ja murenevad.

Kuid Paulus tuletab meile meelde midagi olulist: küsimus pole mitte saviastja enda tugevuses, vaid selles, mida see astja sisaldab. Jumal ei oota, et oleksime terasest või kiviplokkidest. Tema vägi saab avalikuks just seal, kus meie enda jõud lõpeb.

Kui Jeesus ütleb Martale, et tema vend tõuseb üles, vastab Marta teoloogiliselt korrektselt: „Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.“ Me ei tea, kas ta seda siiralt usub või vastab kätteõpitult, kuid Jeesus nihutab tema pilgu tulevikust praegusesse hetke: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.“ Jeesus ei paku Martale pelgalt lohutavat teooriat tuleviku kohta. Ta ütleb palju enamat: elu on siin, elu seisab sinu ees.

Paulus kirjeldab korintlastele, kuidas seesama Kristuse elu avaldub uskliku igapäevaelus: „Me oleme nõutud, kuid mitte meeleheitel.“ See on kristliku usu üks sügavamaid paradokse: me võime kanda oma ihus ja hinges katsumusi, kuid kuna meis elab Kristus, ei saa need katsumused meid lõplikult hävitada. Jeesus ei hoia meid alati eemal raskustest, kuid Ta annab oma ligioluga kestva elujõu. See võib olla meie usu paradoks. Kuid kristliku usu keskmes seisabki paradoks: Jumal sai inimeseks. Aare on saviastjas.

Evangeeliumi kulminatsioonis läheb Jeesus hauakambri juurde ja hüüab valju häälega: „Laatsarus, tule välja!“ Ja surnu tuleb välja, veel mähistega mähitud. Jeesuse sõna ei ole lihtsalt informatsioon; see on loov, elustav sõna, mis kutsub pimedusest välja. Kui Jumal ütles loomisloo alguses: „Saagu valgus!“, siis sündis valgus. Kui Jeesus hüüab hauakambri suul, sünnib elu.

Kui me oleme kogenud Kristuse elustavat väge oma elus, saab sellest meie tunnistus. Me ei pea kartma nõrgad olla. Jeesus hüüab täna ka meid igaüht nimepidi. Ta kutsub meid välja oma isiklikest hauakatetest – hirmudest, süütundest, kibestumisest ja isoleeritusest. Ta ütleb ka meile: „Tule välja!“ Armsad sõbrad, teema „Jeesus annab elu“ ei ole kerge ja muretu optimismi kuulutamine.

See räägib elust, mis võidab surma; elust, mis särab isegi katkises saviastjas. Ehk on sinugi elus midagi, mille kohale oled mõttes juba kivi ette veeretanud ja öelnud: „Siin ei ole enam midagi teha.“ Tänased pühakirjatekstid kutsuvad meid veeretama seda kivi ära ja usaldama oma haprad saviastjad Jeesuse kätte. Ta on täna seesama, kes Ta oli Betaanias. Ta on ülestõusmine ja elu. Aamen.

Meelis-Lauri Erikson

Kadrina koguduse õpetaja