Jumala hingamisse ei vii saavutused, vaid usk

Kartkem siis, kuni tõotus saada tema hingamisse on veel jõus, et kedagi teie seast ei leita maha jäänud olevat! Meile on kuulutatud evangeeliumi nõnda nagu neilegi, kuid kuuldud sõnast ei olnud neil kasu, sest see ei talletunud usu läbi kuulajaisse. Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees, sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks sellesama sõnakuulmatuse eeskujul! Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja. Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees – tema ees, kellele meil tuleb aru anda.

Kiri heebrealastele 4:1–2;9–13

Üheksanda pühapäevaga pärast nelipüha algab nädal, mille teemaks on tõde ja eksitus. See on väga oluline antonüümide paar, millega tihti kokku puutume, nii nagu seda on ka headus ja kurjus, valgus ja pimedus, usk ja uskmatus … Miks see antonüüm, tõde ja eksitus, on siis nii oluline? Aga seepärast, et on oluline jääda selle maailma eksituste keskel Kristuse tõe juurde.

Kas me oleme alati võimelised ära tundma tõde, mis viib ellu, eristades seda eksitusest, mis tundub tihti ilusam, lihtsam ja paljulubavam, kuid viib hukatusse? Nädala juhtsalmis kutsutakse meid käima nagu valguse lapsed: „… valguse vili on ju igasuguses headuses ja õiguses ja tões“ (Pauluse kiri efeslastele 5:8b,9). Ja kirjas heebrealaste (4:1) öeldakse: „Kartkem siis, kuni tõotus saada tema hingamisse on veel jõus, et kedagi teie seast ei leita maha jäänud olevat!“

Need sõnad võivad tunduda karmid, kuid ometi ei ole tegu hirmutamisega, vaid armastava äratusega. Jumal ei taha, et keegi jääks ilma sellest, mida Ta on tõotanud. Ta ei hoiata meid ilmaaegu või selleks, et meid endast eemale tõugata, vaid et me ei kalduks kõrvale teelt, mis viib Tema juurde.

Mõeldes Iisraeli rahva loole, näeme, et ka neile, kes läksid Moosese juhtimisel läbi kõrbe, oli kuulutatud head sõnumit Jumalast. Rahvas oli näinud Jumala väge, kuulnud tema tõotusi ja kogenud tema juhtimist.  Sõna kõlas, aga kuuldust ei olnud kasu, sest see ei talletunud usus ega muutunud nende teadvuses elavaks. Nad kuulsid, kuid ei usaldanud, nad nägid, kuid ei allunud.

Tänapäevalgi on see kõik aktuaalne, me kuuleme ja näeme, aga ei usalda ega usu. Ka meie võime kuulda õigeid sõnu, tunda Pühakirja, käia jumalateenistusel ja siiski jääda seesmiselt puutumata. Suurim õnnetus ei ole see, et Jumal vaikib, vaid see, et inimene ei taju enam ennast seotud olevat Jumala tõega.

Aga lisaks hoiatusele antakse meile ka tõotus, et Jumala rahva hingamisaeg on alles ees. See hingamine ei ole selles tähenduses, et kord saab kõik, mis meid kuidagi vaevab, otsa. Vaid et me saame loa siseneda Jumala enda hingamisse, saades osa Tema armastuse armust, mis viib igavesse rahusse.

Inimestena otsime rahu väga erinevatest kohtadest. Kes otsib seda edust, kes materiaalsest kindlusest, kes meelelahutusest, kes mugavusest. Paraku ei suuda ükski maine asi ega tegevus vaigistada südame sügavamat rahutust. Ja miskipärast on nii, et mida rohkem ja innukamalt siit ilmast rahu otsida, seda rahutumaks me muutume.  

Jumala hingamisse ei pääse läbi saavutuste, vagaduse ega teenete, vaid ainult armust usu kaudu. Tõeline hingamine sünnib siis, kui inimene hakkab usaldama Kristuse tehtud tööd ja järgneb usalduses südame kutsele.

Aga samas ei tähenda usk passiivsust. Apostel kutsub meid olema agarad ja sisse minema sellesse hingamisse. Kristlane ei võitle selleks, et Jumala armu välja teenida, vaid et mitte eemalduda sellest osadusest, mis talle on osaks saanud. Usk ei ole ühekordne otsus, vaid see on igapäevane usaldamine ja Kristuse tahte otsimine.

Vana Testamendi laulik ülistab 92. laulus Jumala heldust, aidates mõista, missugune see hingamine on. See laul on täis tänu, rõõmu ja Jumala tegude imetlemist. Ja psalmi lõpus öeldakse, et õige mitte lihtsalt ei puhka, vaid ta lokkab nagu palmipuu, kasvab kõrgeks nagu seedripuu Liibanonil. Kes Issanda kotta on istutatud, need lokkavad meie Jumala õuedes. Veel vanas eas nad kannavad vilja … (Psalmid 92:13–15). Hingamine, mille Jumal annab, ei tee inimest uimaseks, vaid tänulikuks ja viljakaks.

Sama ütleb ka apostel Paulus kirjas efeslastele 5:8: Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed. Kristuses on kogudus kutsutud valgusest elama ja selle valguse viljadeks on headus, õiglus ja tõde. Pauluse öeldust nähtub, et kogu meie olemus on täiesti muutunud. Kui mõni maiselt leitud „rahu“ võib muuta meid headuse suhtes ükskõikseks, õiguse suhtes leigeks või tõe suhtes hooletuks, siis ei ole see veel Jumala hingamine.

Seepärast ütleb ka Jeesus: Minge sisse kitsast väravast (Matteuse evangeelium 7:13). Laial teel kaotame Jumala sisemise häälega kontakti ja järgime enda sees olevaid himusid, mis viivad tihti sügavasse eksitusse. Seal võib pidada end usklikuks ja ometi jätta südame muutmata, rääkida tõest, kuid vältida tõele kuulekas olemist. Seal võib sõna kuulda, kuid mitte seda kuulda võtta ega järgneda Kristuse kutsele.

Kitsas tee ei ole kitsas mitte sellepärast, et Jumal oleks kuidagi kade seda teed laiemaks tegema. See on kitsas, sest tõde ei luba meil jääda kahe isanda teenistusse. Kristus ei kutsu meid mugavalt ära elama. Ta kutsub meid laskma tõel end juhtida, isegi siis, kui see tõde paljastab meis midagi, mida me ise näha ei tahaks. Samuti annab see võimaluse end tundma õppida ja muuta midagi, mis on meie sees peidus olnud.

Jumala sõna on elav ja tõhus ning vahedam kui ükski kaheterane mõõk. Jumala sõna on elava Jumala kõne. See ei ole lihtsalt muistne tekst ega usuline tarkus. See ei silita meie pead, et meid rahustada, vaid katsub meid läbi. Ta lõikab läbi kõik meie vabandused, maskid ja enesepettuse, näidates, kas me käime tõesti Issanda järel või ainult räägime sellest.

Mõnikord võib Jumala sõna ka haiget teha, kui see puudutab mõnd hella kohta. Kuid see on tervendav valu, sest nii nagu kirurgi skalpell eemaldab haige koe, lõikab ka Jumala sõna läbi vale ja eksituse, et tuua meie ellu tõde ja elu. Ta paljastab, kas meie rahu on usaldus Jumala vastu või on see lihtsalt harjumus elada nii, et midagi ei peaks muutuma.

Ja ükski loodu ei ole tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud tema silma ees. Jumal näeb kõike ja teab kõike. Ta hindab südame meelsust ja kaalutlusi. Ta teeb kõik avalikuks mitte selleks, et meid kaotada, vaid et armastuses päästa. Ta näitab tõtt, et anda armu. Ta rebib maha vale rahu, et kinkida tõeline hingamine. Ta ei taha, et me jääksime pimedusse, vaid et me käiksime valguse lastena.

Ärgem siis leppigem laia tee mugavusega. Ärgem longakem kahe karguga. Jumala sõna ei ole miski, mida tuleb kuulda, vaid seda tuleb usus südames talletada, et ta võiks parandada, pöörata ja juhtida.

Jumala rahva hingamisaeg on alles ees ja selle poole ei minda läbi eksituse tiheda udu, vaid tõe selges valguses. Ning selle tee lõpus ei oota meid mitte hukkamõist, vaid Kristus ise, kes ütleb kõigile, kes Temasse usuvad ja oma lootuse on Tema peale pannud: Tulge minu juurde, kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise“ (Matteuse evangeelium 11:28). Aamen.

Aile Vaher

Saarte praostkonna vikaarõpetaja