Armastuse kuninglik seadus

Te teete hästi, kui te tõepoolest täidate kuninglikku seadust kirjasõna järgi: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!”  Aga kui te soosite ühte rohkem kui teist, siis te teete pattu ja Seadus tunnistab teid üleastujaiks.  Sest igaüks, kes peab kinni kogu Seadusest, aga vääratab ühesainsas asjas, on süüdi kõige suhtes.  Sest see, kes ütles: „Sa ei tohi rikkuda abielu!”, ütles ka: „Sa ei tohi tappa!” Kui sa ei riku küll abielu, ent tapad, siis sa oled Seadusest üle astunud.  Nõnda siis rääkige ja nõnda siis tehke nagu need, kelle üle kord mõistetakse kohut vabaduse seaduse järgi.  Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud, kuid halastus kiidab end kohtust kõrgemaks.

Jaakobuse kiri 2:8-13

Tänase pühapäeva keskmes seisab üks vägevamaid, aga võib-olla ka kõige raskemini mõistetavaid kristlikke sõnumeid. See on armastuse käsk, meile kõigile on antud selgesõnaline käsk armastada.

Juba Vanas Testamendis kõlas Jumala hääl: „Armasta Issandat, oma Jumalat.” Jeesus lisab sellele: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.“ Ja viimsel õhtusöömaajal ütlebki Jeesus oma kokku tulnud jüngritele need ülitähtsad sõnad: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist nõnda, nagu mina olen teid armastanud.”

Aga enne kui hakkame mõtlema sellele, kuidas seda käsku täita või mida peaks üks seda käsku kuulnud inimene tegema, tuleks ehk korraks hoopis sellise küsimuse juurde, et kas armastust saab üldse käskida.

Tõenäoliselt see küsimus ei ole sugugi uus, tõenäoliselt on seda küsinud iga inimene, kes on Piiblit tõsiselt mõtestatult lugenud. Aga meie ajastul kõlab see vast veel teravamalt kui üldse kunagi varem.

Tänapäeval oleme harjunud mõtlema, et armastus on tunne. See on midagi niisugust, mis lihtsalt sünnib. Armutakse, kiindutakse, süda hakkab kiiremini lööma ja mõni inimene ütleb isegi, et ta ei saanud sinna midagi parata – armastus tuli kes teab kust. Inimese enda tahtel pole justkui selle kõigega midagi pistmist.

Kui see nii tõesti on, siis näib armastuse käsk olevat niivõrd tegelikkusega vastuolus, et see on lausa mõttetu. Kas saab üldse käskida midagi, mis tegelikult sünnib ju iseenesest?

Kas saab käskida rõõmu või kas saab käskida kurbust? Kas saab käskida kedagi armastama?

Ja kui armastus oleks tõepoolest ainult emotsioon, siis peaksime ausalt tunnistama, et Jumala seda käsku on võimatu täita. Mitte keegi ei suuda lihtsalt otsustada, et nüüd hakkan tundma armastust ja nii ongi. Ometi annab Jumal meile selle käsu. Kas siis Jumal nõuab meilt võimatut?

Kristlik õpetus vastab sellele küsimusele hoopis teisiti kui meie kaasaegne kultuur ja armastuse käsitlus. Piiblis ju ei eitata tundeid, otse vastupidi, armastus, rõõm ja õnnelik meel, aga ka kurbus ja pisarad on kõik pühakirjas välja toodud. Ka Jeesus kurvastas ja nuttis oma sõbra Laatsaruse haua juures, ka Jumal rõõmustab headel päevadel oma rahva üle. Kristlik usk ei tee inimest mingil juhul tundetuks ega tühista tundeid üldisemalt. Kuid Piibel ütleb meile midagi veel sügavamat – armastus ei ole ainult tunne, armastus on ka inimese olemisviis. See tähendab, et armastus ei kirjelda ainult seda, mida inimene tunneb, vaid seda, milliseks inimeseks ta on armastuse kaudu saanud.

See tunde ja olemisviisi erinevus on väga oluline, sest kui armastus oleks tõesti ainult tunne, siis ei saaks Jeesus seda meile käsuna anda.

Kui armastus on aga inimese südame suund, tema tahte ja olemisviisi kuju siin maailmas, siis on see armastuse käsk täiesti pädev ja õigustatud.

Mitte sellepärast, et Jumal mingil teadmata põhjusel tahaks meid sundida armastust tundma, vaid sellepärast, et Ta tahab muuta meie südant. Jumal tahab tuua meid meeleparandusele, et ükski ei hukkuks, vaid kõik saaks päästetud.

Meie ümber on tegelikult lugematul hulgal olukordi, kus see vahe tuleb hästi nähtavale.

Kujutlegem näiteks noort ema või isa, kelle laps ärkab öösel kõrge palavikuga. Vanem on isegi juba väsinud ja hommikul tuleb varakult tööleminekuks tõusta. Võib-olla pole temas sel hetkel mingit erilist sooja tunnet, on vaid suur väsimus. Võib-olla sooviks ta kõige rohkem lihtsalt magada.

Ometi tõuseb ta voodist, mõõdab palavikku, võib-olla ta teeb teed ja istub lapse voodi kõrval. Ja miks ta vaatamata oma väsimusele seda kõike ikkagi teeb? Sest ta armastab oma last. Kas armastus seisneb siinkohal spontaanses tundes? Või hoopis selles, mida inimene teadlikult teeb?

Või mõelgem aastakümneid koos elanud abielupaarile. Nooruslik kirg on ammu muutunud rahulikuks ustavuseks. Nad tunnevad teineteise nõrkusi paremini kui keegi teine. Nad teavad, et teine võib olla vahel kärsitu või hajameelne. Ometi jäävad nad teineteise kõrvale.

Miks küll? Sest armastus ei ole neile enam ainult kirglik tunne. Armastus on muutunud truuduseks, armastus selles abielus on muutunud eluviisiks.

Võib-olla nende näidete varal hakkame mõistma, miks kristlus julgeb rääkida armastusest käsuna. Jumal ei käsi meil kellessegi armuda, Jumal kutsub meid õppima armastama ja see on juba hoopis midagi muud.

Armastus ei ole üksnes hetkeline tunne, vaid armastus on jumalik voorus. Armastusel on võime inimese sees kasvada nagu puu, mida aasta-aastalt kastetakse ja hooldatakse. Mida enam inimene õpib armastama, seda loomulikumaks armastus talle muutub ja lõpuks ei pruugi selline inimene enam tähelegi panna, et ta armastab, niivõrd loomuomaseks on see temale saanud.

See ei tähenda, et see inimene enam kunagi ei vihastaks või ei solvuks, vaid see tähendab, et armastus hakkab üha sagedamini olema tugevam kui tema esmane negatiivne emotsioon.

Kui keegi ütleb meile midagi teravat, tekib meis sageli hetkega soov samaga vastata. See on tihtilugu esmane spontaanne tunne, aga kannatlik armastus küsib, kas see vastu nähvamine aitab. Kas sellest sünnib midagi head? Kas ma tahan sellele inimesele päriselt head või tahan lihtsalt oma solvumise välja valada?

Näete, just siin saab armastus otsuseks ja mitte enam meile allumatuks emotsiooniks ja võib-olla just nõndamoodi algabki õige kristlik armastav elu.

Selles valguses hakkavad hoopis uutmoodi kõlama ka prohvet Jesaja sõnad, mida tänases juhtmõttes kuulsime. Paneme tähele, et Jumal ei alusta tegelikult käsust, Ta ei ütle kõigepealt imperatiivina: „Armasta!” Jumal ütleb kõigepealt: „Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!”

Kui oleme nüüd mõelnud sellele, et armastus ei ole üksnes tunne, vaid inimese eluviis, siis hakkavad tänase kirjakoha sõnad hoopis uutmoodi kõlama. Niisiis, Jaakobus kirjutab:

Te teete hästi, kui te tõepoolest täidate kuninglikku seadust kirjasõna järgi: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” Aga kui te soosite ühte rohkem kui teist, siis te teete pattu …

Paneb mõtlema üks väike nüanss, see väljend – kuninglik seadus. Miks ei ütle apostel lihtsalt, et Jumal on käskinud, miks just kuninglik käsk?

Võib-olla sellepärast, et tol ajal teati, et kuningriik ei püsi üksnes seadustel, vaid kuningriik püsib sellel koostöö vaimul, mille järgi inimesed elavad. Seadusi võib olla palju, kuid kui nende sees puudub armastus, muutuvad need lõpuks ainult surnud reeglite kogumiks.

Mõelgem hetkeks näiteks perekonnale. Eks ole ju igas kodus omad kokkulepped, et kes viib prügi välja, kes peseb nõud või millal tullakse õhtul koju. Need reeglid on vajalikud, aga mitte ükski laps ei tunne end kodus armastatuna sellepärast, et kõik kodukorra punktid on täidetud ja kõik käib täpselt käsu järgi. Kodutunne sünnib ju hoopis millestki muust. Kodutunne, turvatunne ja armastatuse tunne tekib sellest, kuidas inimesed üksteist vaatavad, üksteist kuulavad, sellest, kas nad oskavad üksteisele andeks anda, kas nad märkavad kasvõi seda, kui keegi on kurb.

Kui kodus on armastus, siis muutuvad reeglid peaaegu nähtamatuks, neid ei täideta hirmust karistuse ees, vaid sellepärast, et armastus ja hoolimine ise juhib inimeste käitumist.

Kas ei võiks mitte sama öelda ka Jumala riigi kohta?

Jumala riik, aga miks ka mitte kristlik kogukond, pole eeskätt hästi korraldatud seaduste süsteem, see on pigem armastuse kuningriik. Vast seepärast nimetabki Jaakobus armastust kuninglikuks seaduseks ning kõik ülejäänud käsud ning kokkulepped leiavad armastuse kaudu oma mõtte ja tähenduse.

Jaakobus räägib tegelikult veel ka väga konkreetsest probleemist – erapoolikusest selle läbi, et ühte soositakse enam kui teist. See tähendab, et kahjuks võib ebaõiglases ühiskonnas juhtuda nii, et rikast koheldakse hästi, vaest koheldakse külmalt või mõjukale inimesele tehakse ruumi, tagasihoidlik inimene jäetakse ukse kõrvale seisma.

Tegelikult kaks tuhat aastat hiljem ei ole see probleem kuhugi kadunud. Võib-olla ei juhtu see enam tihti just pühakodades, aga see juhtub kahjuks kontoris, see juhtub koolis, isegi perekondades ja kahjuks võib see juhtuda ka kristlikus koguduses.

Me teame, kui kerge on olla tähelepanelik nende suhtes, kellest võib meile kasu olla. Naeratame sellele, kes võib meile tulevikus midagi vastu anda. Aga inimene, kes on vaikne, tagasihoidlik või ühiskonnas mitte kõige tähtsamal kohal, võib jääda täiesti märkamata. See ei pruugi olla isegi teadlik pahatahtlikkus, vaid sageli sünnib see lihtsalt justkui iseenesest, harjumusest.

Ja just selliste harjumuste pärast kirjutab Jaakobus üsna teravalt, sest armastus ei küsi kõigepealt: „Mida mina sellest suhtest kasu saan?” Armastus küsib: „Mida vajab see inimene, mida saan mina anda?”

Mõelgem siinkohal ühele täiesti tavalisele olukorrale – pühapäevane jumalateenistus on lõppenud, inimesed räägivad omavahel nagu tavaliselt, aga ukse juures seisab eemale tõmbunult üks uus inimene. Ta ei tunne siin veel kedagi ja tegelikult võib-olla ta siiski ootab, et keegi temaga ka räägiks. Kuid kõik vestlevad ikkagi oma vanade tuttavatega ja mitte keegi ei mõtle, ei tee midagi halba. Keegi ei taha kedagi solvata ja ega keegi ei aja ju seda uustulnukat ära. Ometi lahkub see inimene tundega, et ta jäi nähtamatuks, et temast ei hoolita mitte kriipsugi.

Kas siin rikuti mõnda käsku või keeldu? Võib-olla mitte küll otseselt. Aga kas rikuti armastuse käsku? Arvatavasti armastuse käsku rikuti siin küll, sest armastus algab tihtilugu lihtsast märkamisest.

Tihtipeale arvame, et armastus tähendab suuri kangelastegusid või tohutuid ohverdusi, tegelikult algab armastus sageli väga väikestest asjadest. Näiteks inimese ärakuulamisest, sõbralikust pilgust, naeratusest, kannatlikkusest, sest armastus tähendab kõigepealt seda, et sina oled minu jaoks olemas ja mina olen sinu jaoks olemas.

See püstitab tegelikult veel ühe küsimuse: mis on armastuse vastand? Taani filosoof Søren Kierkegaard kirjutab, et armastuse vastand ei seisne üksnes halva tegemises, vaid ka selles, kui me jätame hea tegemata siis, kui see oleks olnud meie võimuses. See on tänases lääne ühiskonnas mõtlemapanev olukord, sest kui palju head jääb maailmas sündimata mitte sellepärast, et inimesed oleksid kurjad, vaid sellepärast, et nad on liiga hõivatud iseendaga ega märka teha head teistele.

Meie ajastu räägib palju eneseteostusest ja ega see pole ju iseenesest halb, Jumal ongi loonud iga inimese ainukordseks ja pole midagi halba, kui inimene areneb. Aga vahel juhtub märkamatult midagi sellist, mida me tegelikult väga ju ei soovi. Inimese elu keskmesse asetub ainult tema ise. Kõlama hakkavad ainult minu soovid, minu õigused, minu aeg, minu eneseareng, minu tunded, minu, mina, minule.

Ja siis hakkavad kõik teised inimesed tasapisi muutuma vahenditeks. Kas see või teine inimene toetab minu eesmärke, kas nad aitavad mind edasi, kas nad on mulle kasulikud?

Kristlik armastuse käsk on tulnud selleks, et pöörata see küsimus teistpidi. See ei küsi enam, mida see inimene mulle annab või kui kasulik on. See küsib, mida Jumal tahab mulle selle inimese kaudu õpetada. Või veelgi enam, et kuidas võiksin mina selle inimese jaoks olla armastav ligimene. Viimasena mainitud küsimine muudab meie maailma, sest siis ei ole inimene enam mingil juhul vahend. Inimesest saab eesmärk, mis ei saa olla kellegi teise edu tööriist.

Iga inimene on Jumala näo järgi loodud, see tähendab, et iga inimene, kellega ma täna kohtun, kannab endas midagi püha ja me peame sellega täie tõsidusega arvestama. Inimene on Jumala looming ka siis, kui ta on eksinud, ka siis, kui ta ei ole meile kõige meeldivam, ka siis, kui ma temast täpselt aru ei saa.

Ja võib-olla just siin algabki armastuse kuninglik seadus. Mitte seal, kus maailm jagab inimesed tähtsateks ja tähtsusetuteks, vaid seal, kus Kristus annab meile teadmise, et see inimene on samuti minu lunastatud laps.

Kui ma vaatan inimest Kristuse pilguga, siis hakkan nägema igas inimeses Jumala loodud ainukordset isikut, ja see on hoopis teistsugune maailm. Võib-olla see ongi see maailm, mida Jeesus nimetas Jumala riigiks.

Ja nüüd jõuame veel küsimuseni, mille eest vist ükski mõtlev kristlane põgeneda ei saa.

Kui armastus on kõige suurem käsk, siis kuidas jääb õiglusega? Kas armastus tähendab seda, et kõike tuleb andeks anda? Kas armastuse käsk tähendab, et kurjust ei tohigi enam hukka mõista või karistada? Kas jumalik armastus tähendab, et inimene võib teha, mida tahab, sest lõpuks tuleb kõik niikuinii andeks anda ja antaksegi andeks?

Tegelikult küsib õigluse järele iga inimene, kellele on haiget tehtud, sest armastus ei ole ju raske siis, kui kõik läheb hästi, vaid armastada ja halastada on raske siis, kui meie endi õiglustunne saab haiget. Meie ego hakkab nõudma õiglust siis, kui keegi on meile valetanud, kui keegi on petnud või meid reetnud.

Mis tähendab sellises olukorras armastada, kuidas siis täita armastuse käsku? Kas lihtsalt unustada ja teha nägu, nagu midagi poleks juhtunud?

Ei, kristlik armastus ei ole kunagi tõe eitamine, armastus ju ei nimeta kurja heaks ja kristlik armastus ei mõista pattu õiguseks.

Ega Jeesus ei tee ju seda mitte kunagi, isegi kui Ta ütleb evangeeliumi kirjakohas abielurikkujast naisele: „Ega minagi mõista sind surma,” siis lisab Ta kohe: „Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu.” (Johannese evangeelium 8:11)

Paneme tähele, et tõde ei kao kuhugi, kuid arm jääb ikkagi. Jeesus ei alanda Jumala loodud ainukordset inimest pelgalt tema patuks, kuid Ta ei tunnista ka pattu vooruseks. Kristlik armastus ei tähenda, et tõde kaob või muutub tähtsusetuks, vaid kristlik armastus tähendab, et tõde saab läbi armastuse väe inimesele päästmiseks, mitte tema hävitamiseks, ja see ongi väga suur vahe.

Andestamine ei tähenda mälu kaotamist ja silmade-kõrvade sulgemist. Andestamine tähendab, et inimese minevik ei saa tema tulevikuks igaveselt. Nii teeb tegelikult ka Jumal meiega, ka Jumal ootab meilt muutust ja meeleparandust.

Võib-olla just siin peitub üks suurimaid erinevusi kristliku ja ilmaliku õigluse vahel, sest inimlik õiglus küsib enamasti vaid, mida see inimene väärib. Jumalik armastus küsib lisaks veel, milliseks see inimene võiks tulevikus saada. Ja see on juba hoopis teine küsimus, sest enamasti me näeme inimest sellisena, nagu ta eile oli, Jumal näeb inimest veel lisaks tema homse järgi.

Meie näeme eksinu süüd, Jumal näeb ka tulevast võimalust. Jumalik armastus ei eita inimese minevikku, aga ta keeldub uskumast, et patt on inimese viimane tõde. See aidaku meil mõista ka Jaakobuse kirjalõigu viimast lauset: halastus kiidab end kohtust kõrgemaks.

Seda salmi võib ka valesti mõista, nagu oleks halastus õiglusest tähtsam. Aga Jaakobus ei ütle tegelikult ju seda, vaid ta ütleb midagi palju sügavamat. Jaakobus ütleb, et halastus ei hävita õiglust, vaid viib õigluse selle tegeliku eesmärgini. Õigluse eesmärk ei ole ju inimese karistuse läbi hävitamine, õigluse eesmärk on inimese taastamine sellisel kujul, nagu on Jumalale meelepärane. Kui õiglus ei taotle enam head, muutub see juba kättemaksuks, ja kui halastus ei hooli enam tõest, siis muutub see omakorda ükskõiksuseks.

Kristuses saavad õiglus ja halastus jälle kokku, sellepärast võib öelda midagi esmapilgul kummalist. Õiglus ilma armastuseta võib muutuda ülekohtuks ja armastus ilma õiguseta võib muutuda valeks. Seejuures peame alati meeles pidama, et Jumala armastus on alati õiglane ja Jumala õiglus on alati armastav.

Kui nüüd sellele kõigele mõelda, siis võib-olla ei ole armastuse vastand mitte ainult vihkamine ega isegi ükskõiksus, vaid võib-olla on armastuse ülim vastand hoopis lootusetus.

See hetk, mil ütleme kellegi kohta, et temas ei muutu enam midagi, temast ei saa kungi asja. Kas pole just selliseid ränki sõnu öeldud küllaltki kergekäeliselt läbi ajaloo lugematute inimeste kohta? Õpetaja õpilase kohta, ülemus töötaja kohta või ühiskond vangi kohta.

Mõnikord võib isegi mõni inimene käegalöömise meeleolus öelda seda iseenda kohta: „Minust ei saa enam midagi.” Aga just siin algab evangeelium, sest Kristus ei jäta kedagi ka lootusetuses maha. Kristus näeb alati rohkem, Ta näeb sellist inimest, kelle pärast Ta ise on ristil surnud.

Siinkohal hakkabki ehk selguma vastus küsimusele, millega alustasime: kas armastust saab käskida? Ja tõepoolest, kui armastus oleks ainult tunne, siis ei saakski, tundeid ei saa käskida.

Aga, nagu me eespool arutlenud oleme, siis armastus ei ole ainult tunne, armastus on uus viis näha, uus viis mõelda, uus viis midagi tahta ja elada. Kristlik armastus on inimese südame uus suund ja just seda saab Kristus meilt tõesti paluda ja isegi käskida.

Või veel enam – just seda armastust tuleb Kristus ise meile andma, sest inimene ei suuda ise välja tuua sellist armastust iseendas, see sünnib ainult siis, kui inimene ise elab Jumala armastuse valguses ja siis hakkabki armastuse käsk tasapisi muutuma millekski hoopis muuks.

See armastuse käsk ei ole enam väljastpoolt peale pandud kohustus, see muutub inimese uueks loomuseks.

Apostel Johannes ütleb oma esimeses kirjas (1Jh 4:19) lause, mis võiks olla kogu kristliku usu lühike kokkuvõte: Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. Paneme tähele järjekorda, mitte meie armastus ei sünnita Jumala armastust, vaid Jumala armastus sünnitab meie armastuse.

Kui mõelda veel kord tänase kirjakoha peale, siis võib-olla võiksime selle võtta kokku ühe lihtsa lausega: armastus ei ole kunagi õigluse vastand, armastus on õigluse hing.

Kristlastena ei ole me kindlasti saanud täiuslikuks või üldse saanud valmis kristlasteks, Jumala armastus teeb iga päev uut inimest. Seepärast ma arvan, et kristlik armastus ei ole eelkõige emotsioon, vaid osadus Jumala enda armastusega.

Olgu siis meiegi palveks, et Jumal kingiks meile armastava südame – südame, mis ei vali armastuse ja õigluse vahel, vaid õpib Kristuse eeskujul armastama õiglaselt ja mõistma kohut halastusega ning kui me peaksime komistama, siis ei kaotaks me julgust, vaid pöörduksime ikka ja jälle tagasi Issanda poole, kes on meid enne armastanud ja kes oma armastust meie vastu kunagi tagasi ei võta.

Sest tõepoolest – usk, lootus ja armastus jäävad. Aga suurim neist on armastus.

Aamen.

Vesse Seppel

Harkujärve koguduse abiõpetaja