Mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta? 13. osa

Kokkuvõte

Piibli-aegses maailmas teati seksuaalsusest palju praktilisel tasandil: tunti viljakust, rasedust, abielu, iha, armukadedust, truudusetust, prostitutsiooni, vägivalda, naudingut ja kehade haavatavust. Kuid seksuaalsust ei mõistetud samamoodi nagu tänapäeval. See ei olnud peamiselt individuaalne identiteet, vaid perekonna, staatuse, soo, au, häbi, pärandi, puhtuse ja religioosse korra küsimus.

Vana Lähis-Ida tekstid — Hammurapi seadused, Kesk-Assüüria seadusetekstid, Hetiidi seadused, Nuzi tekstid, Elefantiine papüürused, Egiptuse armastuslaulud, Inanna ja Dumuzi armastusest rääkivad laulud ning „Kahe venna lugu“ — näitavad, et seksuaalsus oli seotud perekonna, pärandi, viljakuse, au, lepingute ja jumaliku korraga.

Kreeka-rooma maailmas lisanduvad teistsugused, kuid osalt sarnased näited: Ateena kodanikuabielu, hetäärid ja prostituudid, Rooma abieluseadused, Vesta neitsid, stoiline enesevalitsus, meditsiiniline õpetus mehe ja naise kehast, Ovidiuse armastusmängud, Juvenalise satiirid, Pompei nilbed grafitid ning kristlikud tekstid Theklast, Asenethist, Maarjast ja askeetidest.

Tasakaalustatud vaate saamiseks tuleb rõhutada, et Piibli seksuaalsust puudutav materjal räägib palju rohkem mehe ja naise suhetest kui meestevahelistest suhetest. Valdav osa normidest, narratiividest ja manitsustest puudutab heteroseksuaalset maailma: abielu, järglasi, viljatust, liignaisi, abielurikkumist, lahutust, neitsilikkust, vägistamist, prostitutsiooni, intsesti ja leskede olukorda.

See heteroseksuaalne maailm ei olnud aga automaatselt ideaalne ega eetiliselt probleemitu. Piibel ise näitab, et mehe ja naise suhted võivad olla armastavad ja vastastikused, nagu Ülemlaulus, perekonda ja tulevikku kandvad, nagu patriarhide lugudes, aga ka vägivaldsed, ebaõiglased ja võimust moonutatud, nagu Diina, Taamari, Batseba, Haagari ja paljude teiste lugude puhul.

Samasoolisi suhteid puudutavad tekstid on arvult vähesed ja kuuluvad konkreetsetesse kontekstidesse: vägivald ja alandamine (1Ms 19; Km 19), Pühadusseaduse piiriloogika (3Ms 18; 20), juutlik ebajumalateenistuse kriitika (Rm 1) ning pahede kataloogid (1Kr 6; 1Tm 1). Need tekstid ei räägi homoseksuaalsest identiteedist tänapäevases mõttes, vaid konkreetsetest aktidest ja rollidest antiikse soo-, staatuse-, puhtuse- ja pühadusekorra sees.

Seksiga seotud puhtus ja rüvedus lisavad kogu pildile antropoloogilise sügavuse. Menstruatsioon, seemnepurse, sünnitus ja verejooks ei olnud iseenesest midagi ebapuhast, kuid need tähistasid keha piiride avanemist ja tõid kaasa ebapuhtuse. Seepärast nõudsid need puhastusriitusi, mis olid sisuliselt „häiritud korra“ rituaalne korrastamine.

Intsest, abielurikkumine, loomapilastus ja teatud muud seksuaalsed aktid ei olnud lihtsalt rituaalse ebapuhtuse küsimused, vaid sotsiaalse, moraalse ja teoloogilise korra rikkumised. Vana Lähis-Ida ja kreeka-rooma maailmas oli seksuaalsus seega koht, kus kohtusid keha, perekond, veri, seeme, pärand, jumalik kord, ühiskondlik au ja püha ruum.

Varakristlus ei katkestanud seda maailma, vaid kujundas selle ümber. Abielu jäi oluliseks, kuid selle kõrvale tõusis vallalisuse, neitsilikkuse ja askeesi ideaal. Keha ei olnud enam ainult perekonna, linna või sugukonna taastootmise vahend; see võis saada Kristusele kuulumise, tulevase maailma ja uue pühaduse kandjaks.

Kõige olulisem erinevus tänapäevaga võrreldes on ehk see, et antiikmaailm ei küsinud kõigepealt, milline on inimese seksuaalne identiteet, vaid küsis, kas tema teod vastavad tema soole, seisusele, perekondlikule rollile, ühiskondlikule aule, puhtuse piiridele ja jumalikule korrale.

Jaan Lahe

(Lõpp.)