Taevase kodakondsuse märgiks on ristimine

Teile aga, oma sõpradele, ma ütlen: Ärge kartke neid, kes ihu tapavad ja pärast seda ei saa midagi rohkemat teha! Ma näitan teile, keda teil tuleb karta: kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse! Jah, ma ütlen teile, teda kartke! Eks müüda viis varblast kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees. Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!

Luuka evangeelium 12: 4–7

Alustan mõtteid selle kirjakoha üle tagantpoolt. Jeesus ütleb, et me oleme palju enam väärt kui hulk varblasi. Aga kui palju on siis üks inimene väärt? Eks see sõltub põhimõtetest ja tõekspidamistest. Mitte kaua aega tagasi võis üks inimene teise omandada teatud hinna eest. Näiteks 1850. aastatel maksis USA-s üks töövõimeline ori tänapäeva vääringus umbes 30 000 dollarit. Kas seda on vähe või palju?

Meie jaoks on ennekuulmatu, et inimelu võib hinnata rahalise väärtusega, sest kristlikust kultuuriruumist lähtudes usume, et igal inimesel on inimõigused, mis on võõrandamatud. Inimõiguste mõiste on tugevalt mõjutatud kristlusest, kus kõneldakse inimese jumalanäolisusest ja tema sellest tulenevast väärtusest. Seega on kristliku arusaama järgi igal inimesel väärtus, mida ta ei pea välja teenima ja mida ei saa temalt ära võtta.

Ja see väärtus ei tulene inimese enda geniaalsusest või tohutust erilisusest, vaid igavesest Jumalast, kelle näo järgi iga inimene on loodud. See on oluline tõdemus, sest tänapäeva inimesekeskses maailmas kirjeldatakse inimese väärtust just inimese erilisusest lähtuvalt, kuid kristlik vaade lähtub Jumalast. Me oleme väärtuslikud, sest me oleme Jumala loodud. Ja Jumal kinnitab meie väärtust sellega, et ta on saatnud oma ainusündinud Poja surma iga inimlapse eest. Nii kalliks on Jumal hinnanud meie väärtust, et ta ei ole säästnud oma Poegagi.

See väärtus ei ole lihtsalt üldine tõde, vaid väljendub selles, et Jumal kutsub meid oma kuningriigi kodanikeks juba siin maa peal. Tänase pühapäeva teema on „Kahe riigi kodanik“. Läbi oma sünni oleme me selle maailma kodanikud. Seotud selle maailma reeglite, piiride ja seaduspärasustega, kuid läbi usu ja ristimise oleme vastu võetud ka taevariigi kodanikeks.

Kodakondsus ei ole midagi, mis sõltub meie tunnetest või meeleolust. Kodakondsus on fakt. Meil kas on pass või ei ole seda. Ja sel põhjusel on taevariigi kodakondsuse märgina oluline ristimine, mille kaudu meid võetakse ametlikult vastu Issanda kuningriiki. Ristimine on nagu pass, kust saame alati järele vaadata, et meie nimi on kirjas ka taevariigis.

Väidetavalt oli usuisa Martin Lutheril kirjutatud oma kirjutuslaua peale lause: „Ma olen ju ristitud.“ Ja kui ta oli äärmises meeleheites, enam ka ise ei teadnud, kas ta üldse usub, siis ta vaatas seda lauset ja sai rahu, teades, et Jumal peab oma tõotusi. Ristimise kehtivus ei sõltu meie seisundist ristimise ajal, vaid see on Jumala tegu, mida ei saa keegi meilt kunagi ära võtta.

Ristimises peituv kindlus hoiab meie usku ka siis, kui meie elus möllavad tormid ja tuuled. Läbi ristimise võime me alati teada, et oleme teel taevase isamaa poole ning oleme seal oodatud.

See kõik tekitab muidugi pinge meie maise ja taevase kodakondsuse vahel, nii nagu on pinge ihu ja hinge vahel. Läbi ajaloo on üritatud väga erinevalt seletada ihu ja hinge vahekorda. On olnud neid, kes on öelnud, et oluline on ihu, hinge ehk polegi olemas. Ja nii tuleb oma ihu eest hoolitseda, nii nagu võimalik, sest meie ainuke olemasolemine on seotud selle maise ihuga. Teisalt on ka neid, kes on pidanud ihu tühiseks ja tõstnud hinge esile. Kusjuures ka see on olnud õigustuseks loomalikule käitumisele, sest kui ihu on tühine, siis pole eriti vahet, mis me sellega teeme.

Kristlus näeb, et ihu ja hing on omavahel seotud. Ja mida me teeme oma ihule, seda me teeme tihti ka oma hingele. Inimese ihu ja hinge ei tohi lahutada. Aga samal ajal, nagu märgib ka Jeesus, ei võrdu ihu heaolu alati hinge heaoluga. Tihti võime ihu eest hoolitsedes teha hingele kahju. Kuid hing on see, mis lõpuks jääb. Meie hing jääb ka siis, kui ihu kulub ja lõpuks kõduneb. Hing on just see, mis annab meile igavese taevaliku väärtuse, mida ei saa meilt ära võtta. Nii et hoidkem oma hinge ja ärgem tehkem sellele haiget.

Robert Bunder

Põlva ja Rannu koguduse õpetaja