Õigeksmõistmise õnnistus

Et me nüüd oleme saanud õigeks usust, siis on meil rahu Jumalaga meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle läbi me oleme usus saanud ligipääsu ka sellele armule, milles me seisame, ja me kiitleme oma lootusest Jumalalt saadavale kirkusele. Aga mitte ainult sellest, vaid me kiitleme ka viletsusest, teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud. Sest juba siis, kui me alles nõrgad olime, on Kristus surnud nende eest, kes tollal veel jumalakartmatud olid. Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Seda kindlamini meid päästetakse tema kaudu viha eest nüüd, kui me tema vere läbi oleme saanud õigeks. Sest kui me juba vaenlastena saime lepituse Jumalaga tema Poja surma läbi, kui palju kindlamini meid päästetakse tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud. Aga mitte ainult seda, vaid me ka kiitleme Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse.

Pauluse kiri roomlastele 5:1–11

Viienda peatüki esimeses pooles apostel Pauluse kirjas roomlastele on kokku võetud ristiusu olulised mõisted, nagu usk, lootus ja armastus ning õigeksmõistmine, lunastus ja lepitus.

Iga inimene vajab õigeksmõistmist, sest kõik on pattu teinud. Õigeksmõistmisest saab osa, kui see usu läbi vastu võtta. Usu läbi õigekssaamise mõte kõlab juba Vanas Testamendis. Jumal ütles prohvet Habakuki kaudu: „Õige elab oma usust.“ Apostel Jaakobus kinnitab: „Aabraham uskus Jumalat, ja see arvati talle õiguseks, ning teda hüüti Jumala sõbraks.“ Reformaatorid koondasid oma jõud usust õigekssaamise ümber.

Õigeksmõistmise üheks õnnistuseks on rahu Jumalaga. Püha Augustinus on tunnistanud: „Rahutu on minu süda, kuni ta leiab rahu Sinus, Jumal.“ Mitmed usuinimesed on väitnud, et üks suurimaid erinevusi enne ja pärast Jumalaga sõbraks saamist on üleloomuliku rahu kogemine. Rahu Jumalaga muutub meie sees hõiskavaks rõõmuks. Üks vana pastor ütles kord ühe ilusa mõtte: „Rahu on puhkav rõõm ja rõõm on tantsiv rahu“.

Õigeksmõistetud inimene, kes on kogenud rahu Jumalaga, võib kiidelda ehk rõõmustada isegi viletsuses, „teades, et viletsus toob kannatlikkuse, kannatlikkus läbikatsutuse, läbikatsutus lootuse.“ Taani filosoof ja teoloog Søren Kierkegaard on selle kohta tabavalt öelnud, et mitte ainult tee ei ole kitsas, vaid ka kitsikus on tee.

Paulus kirjutas: „Läbikatsutus toob lootuse. Aga lootus ei jäta häbisse, sest Jumala armastus on välja valatud meie südamesse Püha Vaimu läbi, kes meile on antud.“ Kui meie südamesse on välja valatud Jumala armastus meile kingitud Püha Vaimu läbi, siis võime mitte ainult loota, vaid olla lausa kindlad, et Issand kannab meid igas eluolukorras. Peaasi, et meis oleks armastus Jumala vastu.

Apostel Paulus kinnitab: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks.“ Ükskõik milline on uskliku inimese olukord, Issand on oma sõnas lubanud lasta kõik tulla heaks. Selle eelduseks on Jeesuse suure armastuskäsu täitmine, mille sisuks on armastada Jumalat ja siit tulenevalt oma ligimest.

Järgnev lugu on näide sellest, mida Jumala armastus teeb uskliku inimese südames. 1569. aastal vangistati Hollandis oma usu pärast Dirk Willemsi nimeline kristlane. Ta suutis vanglast põgeneda, ronides riietest tehtud köiega aknast välja. Valvur nägi seda ja jooksis põgenikule järele. Põgenedes jooksis Willems üle külmunud tiigi. Kuna ta oli vangla nälja tõttu kerge kaaluga, pääses ta üle jää. Tema tagaajaja oli raskem ning jää murenes tema all, ta vajus külma vette, hakkas uppuma ja hüüdis appi. Willems oleks võinud edasi joosta ja vabadusse pääseda.

Selle asemel pöördus ta tagasi, riskis oma eluga, tõmbas tagaajaja veest välja ja päästis tema elu. Tagaajaja oli hämmastunud sellest armastuse teost, kuid, täites oma kohust, arreteeris ta oma elupäästja ja viis ta tagasi vanglasse. Dirk Willems hukati hiljem tuleriidal, kus ta usaldas oma hinge Jumala kätte hüüdes korduvalt: „Oo Issand, minu Jumal!“

Õigeksmõistetud inimene võib isegi viletsuses ja läbikatsumise aegadel kogeda rahu ja rõõmu. Oluline osa õigeksmõistmise õnnistusest on lepitus. Lepitatus Jumalaga on aluseks lepitusele kaasinimese ja iseendaga. Nõnda on Issand andnud meile ka lepitusameti. Lepitus sündis Jeesuse Kristuse lunastussurma kaudu juba siis, kui inimesed olid alles Jumala vaenlased.

„Selles on Jumala armastus meie vastu saanud nähtavaks, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused. Kui palju kindlamini meid päästetakse Tema elu läbi nüüd, kui me oleme juba lepitatud.“ Kuna eksime jätkuvalt Jumala ja kaasinimeste vastu, vajame jätkuvalt ka päästet ja lepitust, millest apostel Paulus siin kirjutab.

Kolgata sündmus oli ainulaadne ja tähtsaim sündmus kogu maailma ajaloos, millega algas uus ajaarvamine. Selles näitas Jumal oma armastust kogu loodu vastu. Keegi inimene ütles kord surivoodil oma tütrele: „Armastasin sind sellepärast kes sa oled. Aga Jumal, kelle juurde ma nüüd lähen, armastas mind hoolimata sellest, kes mina olin.“

Tänu olgu Jumalale, kes meid on lunastanud, päästnud ja lepitanud. Tänu Issandale, kes meid on õigeks mõistnud ja teeb seda jätkuvalt. Tänu Jumala Poja lunastavale ristisurmale oleme leidnud rahu Jumalaga, ligimesega ja iseendaga. Viimaks on meil rohkelt põhjust koos apostel Paulusega rõõmustada: „Jumalast meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi, kelle kaudu me oleme nüüd saanud lepituse.“ Aamen.

Urmas Karileet

Käsmu, Haljala ja Narva koguduste õpetaja