Looja aknas kumab valgus
/ Autor: Urmas Nagel / Rubriik: Jutlus, Pühapäevaks / Number: 18. november 2026 Nr 42 /

Sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. Aga igaüks oma järjekorras: uudseviljana Kristus, pärast seda Kristuse omad tema taastulekul; ja siis tuleb lõpp, kui ta loovutab kuningriigi Jumalale ja Isale, olles kõrvaldanud iga valitsuse ja iga meelevalla ja väe. Sest tema peab valitsema kuningana, kuni Jumal paneb kõik vaenlased tema jalge alla. Viimse vaenlasena kõrvaldatakse surm. Sest „Jumal on kõik alistanud tema jalge alla”. Aga kui ta ütleb, et kõik on alistatud, siis on ilmne, et kõik peale selle, kes temale kõik alistas. Kui aga kõik on alistatud, siis alistub ka Poeg ise sellele, kes temale on kõik alistanud, et Jumal oleks kõik kõiges.
Pauluse esimene kiri korintlastele 15: 22–28
Meie kiriku kalendris on kirikuaasta viimast pühapäeva nimetatud igavikupühapäevaks ja Kuningas Kristuse pühaks. Paljudes kogudustes tähistatakse seda jätkuvasti eeskätt surnute mälestuspühana. Olgu nende pühade nimedega nagu on, aga apostel Paulus suunab meie pilgu hinge sügavikesse. Aga teeb ta seda, selgitades Kristuse surma ja ülestõusmise tähendust kogudusele, kelle hulgas juba ringlesid ka mitmesugused teised mõtted ja arusaamad „viimseist asjust”.
Surma teadvustamine on kõigi teadmiste ja tarkuste algus. See aitab inimesel pidevalt valvsust säilitada ja ennasthävitavat käitumist vältida. On üks tore ja õpetlik lugu, mille aastate eest kusagilt üles korjasin: „Tigeda tiigri eest ära jooksev mees libiseb sügavasse lõhesse ja tal õnnestub kukkumise pealt väikesel kaljunukil kasvava põõsa okstest kinni haarata. Tema jaks hakkab aegamööda lõppema, kui ta märkab korraga oma näo kõrval rohulapil kasvavat metsmaasikat. Ta sirutab keele välja ja laseb maasikal suus sulada. Maitseb see vast hästi!“ Jah, elu kui kingitus, „maasikas“ kui käesoleva hetke sakrament. Väike viibe surmast ellu. Paulus ent ei kõnele üksnes „viipest” ellu ega lausu meile pelgalt lohutussõnu, vaid räägib sellest, mis on kõige tähtsam meie usus: „Viimse vaenlasena kõrvaldadatakse surm … Aadama lapsed äratatakse Kristuses üles.”
Maarajamaalgi tuntud naispühak Birgitta nägi kuus päeva enne oma surma ilmutust, kus Neitsi Maarja rääkis talle: „Mida ütlevad arstid? Ehk seda, et sa varsti sured? Tõesti, mu tütar, nad ei tea, mis tähendab surm. Sureb see, kes salgab oma Jumala, ja sureb see, kes kalestab oma südame patus ega oksenda välja oma hinge roojasust pihi kaudu. Sureb see, kes ei usu Jumalat ja kes ei armasta oma Loojat. Kuid elab ja ei sure see, kes alati kardab Jumalat, kes puhastab end patust järjekindlalt pihtides ja kes igatseb tulla koju oma Jumala juurde.”
Birgitta saab kuulda seda, millest räägib meile apostelgi. See maailm on oma võimalustes lõplik. Inimene ei saa viimselt toetuda ei teadusele ega varale, ei oma positsioonile ega andidele. Ainult Looja avatud aken näitab kustumatut valgust.
Apostel kirjutab omadele. Aga omad kõhklevad. Selle mõistmine käib inimesele üle jõu. Jah, nad on usklikud. See kiri pole kirjutatud ükskõik kellele, vaid neile, kes on Kristuse ära tundnud oma elus, kes on teinud elumuutvad otsused, ohvreidki selle nimel toonud. Nagu meiegi, kes me jumalateenistusel kokku saame, kuigi võimalikke kohtumispaiku on tänapäeva inimesel lõputult. Oli möödunud juba hulk aastaid Kristuse sündmusest.
Need, kes olid Jeesust näinud oma ihusilmaga, olid samuti läinud manalateed. Õhin ja entusiasm, et Kristus peatselt tuleb, hakkab taanduma. Usklike silmad hakkavad üha rohkem pöörduma selle elu peale, mis nende ümber hetkel oli. Samas kirjas korintlastele 15. peatüki salmis 12 küsib Paulus otse: „Kui aga Kristusest jutlustatakse, et Ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnuist ülestõusmist ei olegi?“
Iisraellase jaoks olid elu esimesed avaldused pühad. Põllu esimene saak tuli ohverdada Jumalale, samuti esmasündinud isased loomad. Teatud olukordadel sai tuua asendusohvri. Nii tuli lunastada ka esikpojad. Apostel Jaakobus peab usklikke (Kristuse omasid) „otsekui uudseviljaks Jumala loodute seas“. Pauluski kasutab sama nimetust, kui ta kõneleb Kristuse surnuist ülestõusmise tähendusest.
Kui juutide hulgas oli levinud arusaam, et loomise teisel päeval olevat loodud ka põrgu karistuskohana jumalatuile, siis Pauluse kuulutatud uues maailmas Kristuse valitsuse all ei ole saatanal ja tema käsilastel enam mingit meelevalda. Kõik saab teiseks ja seepärast ei sobigi kristlasel küsida vähema kui igavese elu järele, maailma järele, kus Jumal on „kõik kõiges.“
Urmas Nagel
Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja
Lasnamäe Püha Markuse koguduse õpetaja