Kristusega ühes hingates leiad elu, mis viib osadusse

Ärgu siis keegi mõistku teie üle kohut sööma või jooma ega mingi püha või noorkuu või hingamispäevade pärast, mis on tulevaste asjade vari, aga Kristuse ihu on tõelisus. Ärgu võtku teie võiduandi ükski, kes seda tahab alandlikkuse ja inglite teenimise kaudu, ja kes selle üle, mis ta on näinud, asjata oma lihalikus mõistuses hoopleb ega hoia kinni peast, kelles kogu ihu kokku liidetakse ja koos hoitakse kõõluste ja sidemete abil, ning kasvab Jumala kasvamist. Kui te koos Kristusega olete maailma algainetele surnud, miks te siis lasete endale teha korraldusi, nagu elaksite alles maailmas: „Ära hakka kinni! Ära maitse! Ära puuduta!”? See kõik on määratud kuluma kasutamise läbi. Need on vaid inimeste käskimised ja õpetused, mis on küll tarkuse moodi isetehtud vagaduse ja alandlikkuse ja karmuse tõttu ihu vastu, aga neil ei ole mingit kaalu himude ohjeldamiseks.

Pauluse kiri koloslastele 2:16–23

Kui Jumal lõi inimese, oli esimene tegu, millega inimene hakkama sai, pugeda Jumala eest peitu – lahutada end Jumalast. See ongi patu olemus: enese Jumalast lahutamine, Jumalale vastandumine.

Et selline olukord ei jääks kehtima igavikuks, selleks tuli inimesel asuda siia ajalikku ilma – paika, kus tuleb higi ja vaevaga end elus hoida ning kus valede valikute tagajärjed on kohe ja valusalt tunda.

Sellest hetkest alates on inimene järjepidevalt püüdnud paradiisi ja Jumala juurde tagasi pääseda. Olgu näiteks Paabeli torni lugu või teistest usunditest ja otsinguteedelt pärit lood. Kõigis neis on läbivaks inimese püüd Jumala poole ja igatsus saada Tema sarnaseks.

Kristuse kirik ei ole siin erandiks. Ikka tahab inimene midagi ehitada, end upitada, kuidagi oma vagadust välja näidata või kokku klopsida. Seda kõike hoolimata nii apostlite kirjades kui ka evangeeliumis korduvalt kõlanud hoiatustest mitte loota oma tegude õigusele.

Inimene on võimeline välja mõtlema lõputul hulgal igasuguseid reegleid ja määrusi ning kehtestama neid kui õndsuseks hädavajalikke. Tuleb kohe meelde see kulunud näide, kuidas hingamispäeval töö tegemise keelust on juudid tuletanud nõude, et rätsep ei tohi hingamispäeval kuuerevääril isegi nõela kanda. Kuna nõel on tema tööriist, siis seda kandes teeks ta justkui tööd.

„Andke inimene ja me leiame paragrahvi!“ – ei ole sellist inimest, kes poleks mõne seaduse vastu eksinud. Jutt Jumala õiglusest on vähemasti minule küll õõvastavalt õudne. Sa võid olla ükskõik kui hea inimene, aga kui saad süüteoga hakkama, mõistetakse sind süüdi. Kui eksimus on igavikuliste reeglite vastu, on ka karistus igavikuline. Seepärast loodan ma väga, et Jumal ei ole õiglane, vaid armuline.

„Ärgu siis keegi mõistku teie üle kohut sööma või jooma ega mingi püha või noorkuu või hingamispäevade pärast, mis on tulevaste asjade vari, aga Kristuse ihu on tõelisus.“

Kui Iisrael pool aastatuhandet enne Kristuse sündi Paabelisse küüditati, kandusid Jumala otsijate püüdlused ohvrite abil Jumalani jõudmiselt püüdlusega elada kooskõlas Jumala käskudega. Üks põhjus oli see, et pühitsetud ja harjunud ohvripaikadesse enam ei pääsenud. Aga eks seda võib vaadata ka kui sammu inimkonna usulise arengu teel – senine katse Jumalat ohvritega ära osta asendus püüdega panna tähele Jumala tahet ja elada vastavalt sellele.

Juudid on kahtlemata maailmameistrid käskude järgimises ja aretamises. Tänapäeval on juudi pärimusest ja kohalikust sõjakast usundist kokkusulatatud muhameedlus samuti arvestatav käsujärgimise usund, aga juudid on reeglites vast siiski täpsemad.

Käsu järgimisega on see häda, et kui sellesse süveneda, saab mängu ilu olulisemaks kui käsuandja ise või eesmärk, mida sellega algselt taotleti. Käsu järgimine muutub justkui võidujooksuks, mille eesmärki on võimalik paragrahvikonksudega omale sobivas suunas mõjutada – et luua uut arusaamist ja innovatsiooni.

„Ärgu võtku teie võiduandi ükski, kes seda tahab alandlikkuse ja inglite teenimise kaudu, ja kes selle üle, mis ta on näinud, asjata oma lihalikus mõistuses hoopleb ega hoia kinni peast, kelles kogu ihu kokku liidetakse ja koos hoitakse kõõluste ja sidemete abil, ning kasvab Jumala kasvamist.“

Jumal lõi küll inimese vaba tahtega – võimelisena valima valesti –, aga mitte selleks, et inimest hukatusse saata. Loomise algusest saadik on Jumal püüdnud inimest heale teele suunata, juhatada elu juurde, mis on enam kui vaid ihulikud nähtused.

Eks ohverdamised ja kõiksugu käitumise käsud, olgu söögi, joogi või pühade pidamisega seotud, olid samuti selleks, et suunata inimest mõtlema Jumalale. Ometi olid need juhatused vaid tulevase vari. Kristuse ihu – inimeseks sündinud Jumal, kes juhatab inimese ajatusse ellu – on tõelisus.

„Kui te koos Kristusega olete maailma algainetele surnud, miks te siis lasete endale teha korraldusi, nagu elaksite alles maailmas: „Ära hakka kinni! Ära maitse! Ära puuduta!”? See kõik on määratud kuluma kasutamise läbi. Need on vaid inimeste käskimised ja õpetused, mis on küll tarkuse moodi isetehtud vagaduse ja alandlikkuse ja karmuse tõttu ihu vastu, aga neil ei ole mingit kaalu himude ohjeldamiseks.“

Käsud ja reeglid on küll head ihu ohjeldamiseks, kuid hingele on nad abiks vaid väga kaudselt. Kui keegi suudab ehk väga visa töö ja hirmu najal oma ihu talitseda, võib ta Martin Lutheri kombel viimaks leida tee ka Armulise Jumalani. Kuid paraku on enam neid, kes suure enesepiitsutamise läbi hoopis kibedaks lähevad.

Ainus viis leida tee ja tõde ja elu on Kristus ja Tema kõigi teiste käskude hulgast esile tõstetud käsk: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest!“ (5Ms 6:5)

Kristusega ühes hingates või Pauluse sõnu kasutades lakkamatult palvetades (1Ts 5) on võimalik leida elu, mis viib koguduse osadusse ning viimaks koos vendade ja õdedega taevasesse Isakoju. Aamen.

Jaan Nuga

Harju-Jaani koguduse õpetaja