Meid on kutsutud üksteist julgustama

Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast! Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi! Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame 
sellest, mis meil alguses oli. Selles ütlemises: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge 
tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal.“

Kiri heebrealastele 3:12–15

Tänase pühapäeva juhtlause on: „Valvake!“. See lause tekitab meis igaühes erinevaid mõtteid. Kõige rohkem kõnetab mind selle sõna juures seos armeeteenistusega. Sel ajal tuli mul aeg-ajalt käia, automaat õlal, ladusid valvamas. Võib tunduda ju üsna kerge ülesanne: sul on kaks tundi valvamist, kaks tundi määrustiku õppimist ja kaks tundi puhkamist. Tegelikult oli valvamine ääretult raske. Teadsid, et sinu tegevusel ei ole mingit mõtet.

Teine raskus seisnes selles, et olid üksinda. Oleksin kordi enam hüpanud langevarjuga alla vaenlase tagalasse või roomanud vaenlase positsioonide lähedale või jooksnud vaenlase kaitsekraavide vastu, aga lihtsalt tunde automaadiga seista ja mitte midagi teha – see oli tõesti raske.

Just sellepärast rõhutab tänane Heebrea kirja tekst meile midagi väga olulist. See ütleb, et kogudus erineb täielikult tavalisest kogukonnast, sõpruskonnast või lihtsalt seltskonnast. Ühtlasi tuletab tekst meelde ühte väga tähtsat asja – meil on koguduses vastutus üksteise ees.

Tänase kirjakoha esimene salm võib tunduda absurdne. Me kõik saame ju väga hästi aru, et minna täiskasvanud inimest õpetama või juhendama on mõttetu. Aga kui vaatame, kellele Heebrea kiri on kirjutatud, selgub kirjakoha väga sügav mõte. See ei ole mõeldud neile, kes Jumalast üldse midagi ei tea, vaid neile, kes on oma orjusest vabanenud ja kes on valiku ees, kas minna tõotatud maale või mitte. 

Mulle ei meeldi teha inimestele märkusi, kui nad midagi valesti teevad. Aga mulle meenub üks lugu, kui käisime sõbraga matusel. Ta palus mul end sõidu ajal jälgida, kuna tal oli oht rooli taha magama jääda. Tundsin, et olukord on midagi taolist, nagu Heebrea kiri meile seletab. Me peame jälgima neid, kes on meie kõrval, peame ütlema neile midagi, mis ei ole väga meeldiv, aga mis on väga vajalik.

Teisalt, kuna tunnistame, et üksinda Jumalasse uskuda on ülikeeruline, vajame üksteist. See, mis meid tegelikult edasi viib, on üksteise julgustamine. Kui mõtleme Uue Testamendi peale, siis seal kutsutakse meid väga sageli üles üksteist julgustama. Me ei pääse sellest, et mõnikord peame manitsema oma kaaslasi, sest vastutame nende eest.

Aga veelgi olulisem on, et me julgustame neid. Heebrea kirja autor toob väga lihtsa paralleeli: ta räägib Iisraeli rahva rännakust tõotatud maale. See näide võib meile tunduda üsna kauge, aga kui järele mõtleme, on see ülimalt aktuaalne ka tänasel päeval.

Olen mitu korda sattunud reisidel olukorda, kus keegi minu kaaslastest peab piirilt tagasi minema. Seda on juhtunud nii Leedu-Poola kui ka USA piiril. Lihtsalt inimesel ei ole olnud dokumendid korras. Mul on alati olnud kohutavalt kahju inimestest, kes on kulutanud nii palju aega, raha ja energiat ning saavad ühel hetkel teada, et nad ei saa minna, kuhu soovisid.

See on ka Heebrea kirja autori üks näide, mille ta kirjutas tolleaegsele kristlikule kogudusele. Uskmatus ei tähenda seda, et me ei usu, kas Jumal on olemas, vaid uskmatus tähendab eelkõige seda, et me ei usalda ega kuula Jumalat.

Sellepärast on näide Iisraeli rahva rännakust ülimalt kõnekas. Kas Iisraeli rahval olid dokumendid korras? Vastus on: neil ei olnud mingeid dokumente vaja. Kas nad oleksid võinud minna üle tõotatud maa piiri? Vastus on: nad oleksid võinud minna, kui nad oleksid usaldanud Jumalat. See, mis nendega juhtus, on juhtunud väga paljudega – ehk nüüd, kui te Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks.

Iisraeli rahvas jõudis tõotatud maa piirini ja saatis välja 12 maakuulajat. Neist kaks, Joosua ja Kaaleb, ütlesid, et see maa on täiuslik ja selle vallutamisega saadakse hakkama. Ülejäänud kümme maakuulajat aga leidsid, et maa on täiuslik, kuid inimesed, kes seal elavad, on liiga tugevad. Juhtus see, mis pidigi juhtuma: Iisraeli rahvas pidi veel mitukümmend aastat kõrbes ringi käima, kuni kõik nurisejad ära surid. Ka meie saame iga päev väga negatiivseid uudiseid.

Meiegi oleme üsna sarnased Iisraeli rahvale. See, mis meid kammitseb, ei ole küsimus sellest, kas oleme orjusest vabanenud või mitte. Me oleme. Kas oleme kogenud Iisraeli rahvaga sarnaseid Jumala imetegusid? Oleme. Aga meie peamine küsimus, nii nagu oli Iisraeli rahvalgi, on: kas me jõuame tõotatud maale? Selleks ei ole vaja midagi muud kui kuulata Jumala sõna ja seda usaldada. Ehk: nüüd, kus te Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks!

Mida me tegema peame – Teda usaldama. Usaldus ongi see, mida Jumal meilt ootab. Ehk nii, nagu Jeesus Kristus meile täna meelde tuletab: „Jääge minusse ja mina jään teisse!“ Ka Heebrea kirja autor rõhutab meile väga tugevalt, et meil on osadus Kristusega. Ja osadus tähendab väga selgelt ühte asja: sa oled ühtlasi omanik. Jumala antud päranduse omanik.

Alustasin jutlust repliigiga, et tuleb valvata, aga lisaks sellele tuleb meil ka usaldada. Aamen.

Aarne Lätte

Lääne praostkonna vikaarõpetaja