Õiged sõnad tulevad kuulates

Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu. Kui me paneme aga hobusele suitsed suhu, et ta oleks meile kuulekas, siis me juhime kogu hobust. Ennäe, ka suuri ja rajutuulte aetud laevu juhitakse väikese tüüriga sinna, kuhu tüürimees tahab. Nõnda on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Ennäe kui väike tuli süütab suure metsa! Ka keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust. Jah, igasuguste loomade ja lindude, roomajate ja mereelajate loomust suudab taltsutada ja ongi taltsutanud inimese loomus, aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki. Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks. Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad! Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat vett?! Mu vennad, ega viigipuu saa kanda õlimarju ega viinapuu viigimarju?! Nii ei saa ka soolase vee allikas anda magedat vett.

Jaakobuse kiri 3:2-12

Kõik eeloleva pühapäeva pühakirjalugemised räägivad meile ühest ja samast väga elulisest teemast. Nimelt keele talitsemisest, sõnadest, mis meie suust iga päev lendu lähevad. On ju rääkimine üks põhitegevusi inimese elus siin päikese all. Kui laps sünnib siia ilma, hakkavad õige pea tema suukesest tulema esimesed sõnad – ja nii kogu elu, viimse hingetõmbeni välja. Kogu aeg on meil midagi öelda.

Oleme inimestena küll veidi erinevad. Mõne suu jahvatab vahetpidamata. Sellise jutupauniku kohta öeldakse vahel: suuga teeb suure linna, käega ei tee kärbsepesagi. Teine on kidakeelsem, öeldakse: on vait nagu sukk. Aga üldiselt on nii, et sõnade tekitamine on üks inimese maise elu põhitegevusi. See on imeline Looja and inimesele, mida peab mõistlikult kasutama, sest öeldud sõnal on mõju. Jeesus ütleb pühapäeva evangeeliumis: „Su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi”.

Ükski teine loodud olend peale inimese selliselt sõna ei valda. Loomad võivad küll üksteisega suhelda häälitsuste abil ja papagoi võib isegi mõne sõnamoodi häälitsuse teha. Aga päriselt sõnadega kõneleda suudab siiski ainult inimene. Ja selle võimega võib korda saata paljut. Nii väga head, kui kurja. Aegade algul see maailm loodi öeldud Sõna läbi – „Jumal ütles ja see sai”.

Samamoodi tulid keele ja sõnade läbi siia ilma patt ja surm. Kavalate sõnadega meelitas hingevaenlane Eeva ja Aadama Looja tahtele vastu astuma. Apostel Jaakobus ütleb pühapäeva epistlitekstis: „Keel on tuli. Keel, see ebaõigluse maailm, on seatud meie ihuliikmete hulka nii, et see rüvetab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust. [—] Inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki”. Nõnda tõepoolest võib sõnaga rohkem kurja korda saata kui käega.

Iga sõna, mis suust välja läheb, on nagu lind, mida hiljem kinni püüda enam ei õnnestu. Üks vana tarkus soovitab meil midagi öelda alles pärast seda, kui sõnad, mida me öelda tahame, on läbi läinud kolm väravat. Esimese värava juures peaksime küsima, kas need sõnad on tõde. Kui jah, siis mingu nad edasi. Kui on kahtlus, et see päris nii ei ole, siis pöördugu nad tagasi.

Teise värava juures peaksime küsima, kas need sõnad on vajalikud. Ning kolmandaks peaksime järele mõtlema, kas need sõnad on head. Alles siis, kui see, mida me öelda tahame, vastab kõigile neile kolmele tingimusele, soovitab vana tarkus meil selle välja öelda. Nii mõnigi kord oleks parem, kui jääks ütlemata. Sõnu on ümberringi niigi palju. Õpetussõnade raamat ütleb: „Kes oma sõnu peatab, on arukas.” [—] „Isegi rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib, ja mõistlikuks, kui ta oma huuled kinni peab”.

Kindlasti mitte alati ei ole hea sõnu tagasi hoida. Keele abil saab ka palju head siin ilmas korda saata. Õigel ajal öeldud õige sõna võib olla suureks õnnistuseks. Küllap oleme kogenud, kuidas südamest lähtuv hea sõna võib tuju heaks teha mõlemal – nii sellel, kellele see on suunatud, kui ka sageli veel enam ütlejal endal.

Keele taltsutamine ja vajalikul hetkel õigete sõnade leidmine ei ole lihtne ülesanne. Apostel ütleb: „Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada kogu ihu.” Ja: „Jah, igasuguste loomade ja lindude, roomajate ja mereelajate loomust suudab taltsutada ja ongi taltsutanud inimese loomus, aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat.” Pidagem meeles, et „su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi”.

Inimese käes võimatugi on aga võimalik Jumala käes! Pühapäeva teemaks on „Jeesus – meie aitaja”. Kõik meie elus saab uueks, kui laseme Temal end aidata. Jeesus ütleb: „Suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head.” Süda saab keele jaoks tõeliselt heaks varamuks ainult Jeesuse abil!

Rääkimine peaks olema seotud kuulamisega. Paraku sageli see nii ei ole. Inimene tekitab järjest rohkem sõnu, ilma et oleks kedagi päriselt kuulanud. Sealt algab katkestus ja õnnistamiseks loodud keel osutubki hoopis kibeda vee allikaks. Selle ületamiseks on vaja kuulata esmalt Jeesust ja siis ka inimest enda kõrval.  See on meie igaühe võimalus.

Nõnda tasub meil siis ikka ja jälle esmalt kuulates mõelda sõnade peale, mis meie keele pealt lendu lähevad. Tasub mõelda, millised sõnad on parem jätta ütlemata ja millised oleks kindlasti vaja kohe välja öelda, võib-olla valjusti. Pidagem meeles, et „su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.” Õnnistagu siis suur Looja ise meie igaühe keelt ja üle selle lendu minevaid sõnu ning laskem Jeesusel end aidata. Aamen.

Kaido Saak

Lihula koguduse õpetaja