Mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta? 12. osa

11. Varakristlik pööre: keha, pühadus ja abielu

Uus Testament pärib suure osa oma seksuaaleetikast juudi traditsioonist, kuid asetab selle Kristuse, Püha Vaimu ja koguduse raamistikku. Seksuaalsus ei puuduta ainult perekonda, vaid ka kuulumist Kristusele. Pauluse kirjades on keha teoloogia eriti tähtis: kristlase keha ei ole lihtsalt isiklik omand ega ühiskondliku staatuse vahend, vaid kuulub Issandale.

Kõige selgemalt väljendub see 1Kr 6:12–20. Paulus ütleb, et ihu ei ole hooruse jaoks, vaid Issanda jaoks; kristlase ihu on Kristuse ihu liige; kes ühineb prostituudiga, saab temaga „üheks ihuks“; kristlase ihu on Püha Vaimu tempel. See ei ole lihtsalt moraalireegel, vaid teoloogiline ümbermõtestamine: seksuaalne tegu puudutab inimese kuulumist Kristusele.

1Kr 7 on varakristliku seksuaaleetika teine keskne tekst. Paulus tunnistab abielu heaks ja vajalikuks paljudele, kuid peab vallalisust eriliseks anniks. Ta ei taanda abielu sigimisele, vaid räägib abikaasade vastastikustest seksuaalsetest kohustustest. Samuti lubab ta ajutist seksuaalset hoidumist palve jaoks, kuid ainult vastastikusel kokkuleppel.

Varakristlikes apokrüüfsetes tekstides saab seksuaalsusest loobumisest kangelaslik ideaal. „Pauluse ja Thekla” teod kujutavad Theklat naisena, kes loobub abielust ja pühendub apostellikule kutsumusele. Selle loo konflikt on arusaadav ainult antiikse abielu- ja perekonnamaailma taustal: Thekla loobumine ei ole ainult isiklik otsus, vaid perekondliku, linnaliku ja reproduktiivse korra katkestamine.

Askeetlikku ideaali kajastab ka Jaakobuse protoevangeelium, mis rõhutab Maarja neitsilikkust ja seob selle templi ning püha ruumi kujunditega. Seevastu käsitlevad paljud gnostilisteks nimetatud tekstid seksuaalsust jõuna, mille abil materiaalse maailma loonud kõrgemast Jumalast madalamad olendid hoiavad inimkonda enda orjuses. Ka enamik gnostikuid hindas kõrgelt seksuaalset askeesi ja on võimalik, et 1945.–1946. aastatel Nag Hammadist (Ülem-Egiptuses) leitud gnostilised tekstid kuulusid Egiptuse munkade lugemisvara hulka.

Peter Brown kirjeldab suhtumise muutumist seksuaalsusesse kui varakristluse üht olulisemat uuendust. Tema uurimuse keskmes on jäädav seksuaalelust loobumine — suguline täiskarskus, tsölibaat ja eluaegne neitsilikkus — ning ta näitab, et see kujunes kristlikes ringkondades välja alates Pauluse ajast kuni Augustinuseni. See ei olnud lihtsalt „seksist loobumine“, vaid uus viis mõelda kehast, ühiskonnast, meeste ja naiste suhtest ning ülestõusmise lootusest.

Samas ei muutunud kõik kristlased askeetideks. 3.–4. sajandi kiriklikud määrused näitavad, et kogudused püüdsid korraga kaitsta abielu ja reguleerida seksuaalsust. Elvira sinodil puudutas suur osa otsustest abielu ja seksuaalset väärkäitumist; Gangra sinod mõistis hukka need, kes põlgasid abielu ja väitsid, et usklik abielunaine, kes magab oma mehega, ei saa Jumala riiki. See näitab, et kristluses oli pidev pinge: ühelt poolt neitsilikkuse ja askeesi ideaal, teiselt poolt vajadus kaitsta abielu kui head ja legitiimset eluvormi.

Ef 5:21–33 kasutab abielu Kristuse ja koguduse suhte kujundina. Tekst on patriarhaalne, sest naisi kutsutakse alistuma meestele, kuid samal ajal seab see meestele kõrge nõude: armastada naist nii, nagu Kristus armastas kogudust ja andis iseenda tema eest. Seega ei ole mehe autoriteet lihtsalt võim, vaid peab olema ennastandev armastus. Tänapäeva lugeja peab siiski arvestama, et tekst jääb antiikse „kodukorra” raamesse.

Puhtuse vaatenurgast toimub varakristluses oluline nihe. Rituaalse puhtuse keel ei kao, kuid see teologiseeritakse ja moraliseeritakse. Luukas kujutab Maarja ja Joosepi kuulekust sünnitusjärgse puhastuse nõuetele (Lk 2:22–24), Markus aga jutustab veritõbise naise puudutusest nii, et rüvedus ei kandu Jeesusele, vaid tervendav vägi kandub naisele (Mk 5:25–34). Paulus kasutab seksuaalse ebamoraalsuse käsitlemisel sageli kultusliku puhtuse keelt, näiteks Rm 1:24, 1Ts 4:3–7 ja 2Kr 6:14–7:1. Seksuaalsus muutub üha rohkem küsimuseks, kellele keha kuulub: kas perekonnale, linnale, isandale, ihale või Kristusele.

Antiikaja kristluses kujunesid seega kaks paralleelset, vahel pinges, vahel teineteist täiendavat eluvormi: abielu ja askees. Abielu jäi perekonna, koguduse ja ühiskonna aluseks; askees ja neitsilikkus hakkasid aga sümboliseerima tulevast maailma, kus „ei võeta naisi ega minda mehele“. Kristlus ei olnud ainult usk, mida tunnistati, vaid eluviis, mis puudutas keha, seksuaalsust, perekonda, kogudust ja ühiskondlikku vastutust.

Jaan Lahe

(Järgneb.)