Tõe varjundid

Eestlastena oleme pidanud end kirja- ja raamaturahvaks, aga vaatamata sellele, et meie kooliõpilaste PISA testid on võrdluses Euroopa teiste riikide omadega esirinnas, väheneb aasta-aastalt oskus mõista kirjalikku teksti – seda analüüsida, hinnata ja igapäevaelus eesmärgipäraselt kasutada. Arvatavalt on selle oskuse vähenemine pöördvõrdelises seoses raamatute ja pikemate tekstide lugemise vähenemisega.

Aasta-aastalt väheneb nendegi inimeste hulk, kes tellivad ja loevad paberlehti, küll aga kasvab lehtede digitellijate arv. Kui külastasime eelmisel nädalal piiskoppidega Saksamaal augustiinlaste kloostri raamatukogu, kus elas mungana ka Martin Luther, nägime seal muljetavaldavat hulka köidetud raamatuid, mille lugemise järel pidid andekamad kloostrielanikud olema valmis õpetama mis tahes toonase Saksamaa ülikoolis.

Kui helilooja Johann Sebastian Bach sündis 1685. aasta kevadel Eisenachis, mõjutasid kogu tema loomingut raamatud, mis mahtusid ära ühe väikese toa riiulitele ja mida on võimalik tema kodulinnas asuvas muuseumis tänapäevalgi vaadata.

Tänapäeva digimaailma mahub hoomamatult rohkem tekste, kui võis olla omaaegsetes ülikoolides. Kõiges selles orienteerumiseks ei külastata valdavalt enam raamatukogusid, vaid uudised ja tekstid on igaühele kättesaadavad vaid paari arvutihiire klikiga.

Inforohkus ja tekstide paljusus tingivad olukorra, kus süvenemiseks jääb üha vähem aega ja tihti piirdub lugejate tähelepanu vaid teksti kokkuvõttega või pealkirjadega. Üha rohkem on neidki lugejaid, kes ammutavad kogu info üksnes sotsiaalmeediast. Siinkohal varitseb oht, et kasutaja teadmised muutuvad pinnapealseks ja digiruumis loodud algoritmid asetavad meie silmade ette valikulist infot.

Sellest järeldub küsimus, kui usaldusväärseks me taolist inforuumi võime pidada ja kas teeme selles orienteerumiseks otsused ise või tehakse need meie asemel? Tallinna Ülikooli inimõiguste professor Mart Susi, kes on tegelenud digitaalõiguste uurimisega, analüüsib alates sellest aastast koos kolleegidega tehisaru mõju ja valeinfo ehk libauudiste levikut õiguslikust ning ühiskondlikust vaatepunktist.

Kui A. H. Tammsaare arutleb meie kirjanduse ühes tüvitekstis, mida on lugenud iga koolilaps, tõe ja õiguse üle, siis Mart Susi on küsinud ühes oma avalikus sõnavõtus: „Kas õigus tõele on inimõigus?“ Vastus ei ole tema sõnul lihtne. Kuigi esmapilgul näib vastus selge – sellist inimõigust ei ole –, võime kõnelda õigusest teada faktilist tõde. Paralleelselt tekib küsimus, kuidas peaksid eraõiguslikud meediaportaalid tagama väärinformatsiooni ja desinformatsiooni tõkestamise.

Viimastel aastatel on mitmes riigis jõutud ühiskondliku ja poliitilise olukorrani, kus objektiivsetel faktidel ja teaduslikul tõel on avaliku arvamuse kujundamisel väiksem mõju kui emotsioonidel, isiklikel veendumustel ja narratiividel. Seetõttu on tõenäoline, et veebikeskkonnas tehisaru loodud sisu ja platvormide reeglid mõjutavad tõe kättesaadavust ning seega inimeste põhiõigusi, püüdes neid mingis kindlas suunas mõjutada.

Õiguskantsler Ülle Madise toob oma aastaülevaates esile ühe teemana ühiskonda haaranud hirmu võimu ehk fobokraatia, mida võimendab ka ajakirjandus ja sotsiaalmeedia. Hirm halvab ja muudab haavatavaks – see toodab umbusku ligimese vastu ja üldist rahulolematust.

Eesti kristlaskonna ja iga üksiku inimese ülesandeks võiks olla muredega tegelemine ja selliste hirmude vähendamine. Ülle Madise sõnul: „Tulevik pole ilmtingimata tume.“

Sellesse, miks on mõtet mõelda, lugeda ja eristada tõde valest, soovib anda oma osa ka ajaleht Eesti Kirik, mida saab lugeda nii paber- kui digitaalkujul. Nagu öeldakse: sisu on see, mis loeb. Asjata ei ole Eesti Kirikute Nõukogu valinud selle aasta teemaks „Sõna loeb.“ Jumala Sõna on Tõde, mida tasub alati lugeda ja mis loeb samas ka meid. Jeesus ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.“ (Jh 14:6)

Anti Toplaan

piiskop, Eesti Kiriku nõukogu esimees