Üks savitükk varastab teist savitükki …

Selle nädala pühapäeva evangeeliumi kirjakoht toob meieni loo Laatsaruse surnuist ülesäratamisest. See sündmus on üks võimsamaid imetegusid Uues Testamendis, mis näitab Jeesuse meelevalda surma üle ja eelneb Tema enda ülestõusmisele.

Laatsaruse äratamine näitas ilmekalt, et Jeesuse sõnad ei olnud tühi teooria, ja sellest imeteost sai Jeesuse vangistamise otsesene ajend. Kohe pärast sündmust kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku, kus arutati järgmist: „Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.” (Jh 11:47–48)

Juudi usujuhtide silmis oli Laatsarus kõige ohtlikum elav tõend Jeesuse jumalikust väest. „Aga ülempreestrid võtsid nõuks ka Laatsarus ära tappa, sest tema pärast läks sinna palju juute ja hakkas Jeesusesse uskuma.“ (Jh 12:10–11) Pärast hauast väljumist mainitakse Laatsarust Johannese evangeeliumi 12. peatükis. Kuna aga Jeruusalemmas muutus olukord pärast Jeesuse hukkamist Tema järgijatele eluohtlikuks, pidi Laatsarus pärimuse järgi usulise tagakiusamise eest põgenema.

Idakiriku kõige levinuma pärimuse kohaselt põgenes Laatsarus koos õdedega Küprose saarele. Seal kohtus ta apostlite Pauluse ja Barnabasega, kes pühitsesid ta Kitioni (tänapäeva Larnaka) esimeseks piiskopiks. Laatsarus oli oma esimese surma ajal umbes 30-aastane ja elas pärast Küprosel veel 30 aastat, surres umbes aastal 63 pKr teist ja viimast korda.

Üks pärimuslugu pajatab, et kui ta nägi kedagi turult savipotti varastamas, olevat ta filosoofiliselt öelnud: „Üks savitükk varastab teist savitükki.”

Varguse nägemine ei tekitanud temas viha ega hukkamõistu, vaid pigem kurbsegust lõbustatust. Irooniline naeratus näol, tundis ta vargale pigem kaasa, sest too ei mõistnud elu tõelist olemust, et me oleme vaid „savitükid” – haprad, ajutised ja naaseme lõpuks kõik samasse mulda.

Räägitakse, et pärast surnuist äratamist ei naeratanud Laatsarus oma elupäevade jooksul peaaegu kunagi. Teda olevat muserdanud teadmine, milline on surmajärgne maailm ja inimkonna patusus. Olles kogenud surma ja näinud vaimset maailma, sai Laatsarusele selgeks, et maisel varal ei ole igaviku ees mingit väärtust.

Inimene, kes on sisuliselt elav savi, püüab klammerduda maise vara ehk teise savitüki külge ja seda endale krabada. Ta nägi, kui pimestatud on inimesed maistest asjadest. Varguse nägemine ei tekitanud temas viha ega hukkamõistu, vaid pigem kurbsegust lõbustatust. Irooniline naeratus näol, tundis ta vargale pigem kaasa, sest too ei mõistnud elu tõelist olemust, et me oleme vaid „savitükid” – haprad, ajutised ja naaseme lõpuks kõik samasse mulda.

Varastamine näitas talle ilmekalt, kui madalale ja tühisele tasemele on langenud inimkond, unustades oma hinge igavese saatuse. See Laatsaruse lühike ütlus võtab kokku tema elufilosoofia pärast ülestõusmist: maine elu on mööduv, inimesed on vaid põrm ja materiaalne vargus on vaimses plaanis mõttetu tegevus.

Paljude meelest on vaesuse ja jõukuse näitajaks kinnisvara ja raha ning teiste asjade hulk, mida inimene omab. Asjade ja raha vähesust peavad vaesuseks need, kes peavad rikkust elu eesmärgiks ning ei märka või ei hooli, et on ise muutunud seetõttu selle saavutamise vahendiks.

Globaalses vaates elame me maailmas, kus rikkus kontsentreerub kitsa ringkonna kätte kiiremini kui kunagi varem. Värskelt avaldatud raporti „UBS Global Wealth Report“ kohaselt kasvas globaalne eravara eelmisel aastal rekordilised 10,8%, kuid see kasv on äärmiselt petlik. Vaid 1,5% maailma täiskasvanutest valitseb peaaegu poolt ehk 48,4% kogu maailma varadest. Ka Eesti elatustase ja palgad on viimastel aastatel kiiresti kasvanud, kuid see peidab endas sügavat ebavõrdsust regioonide ja leibkonnatüüpide vahel.

Sarnaselt Laatsaruse loole, kus savist olendid jahtisid ajutist savi, näitab kaasaegne statistika suurt paradoksi: me toodame globaalselt rohkem reaalset rikkust kui kunagi varem, kuid selle jaotusmehhanismid jätavad üha suurema osa elanikkonnast sügavasse majanduslikku ebakindlusesse.

Üks ajutine, põrmust tehtud olend kulutab oma Loojalt saadud eluenergiat ja riskib isegi kriminaalkaristusega ning oma surematu hingega, et omandada teist samasugust ajutist põrmutükki. Mõlemad naasevad varsti mulda. Mis mõte sellel on?

Tarmo Linnas

vanglateenistuse peakaplan