Mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta? 9. osa
/ Autor: Jaan Lahe / Rubriik: Elu ja Inimesed, Järjejutt / Number: 02. september 2026 Nr 31 digileht /
8. Orjad, kehad ja seksuaalne haavatavus
Üks kõige suuremaid erinevusi tänapäeva ja antiikmaailma vahel puudutab orjust. Vana-Lähis-Idas, Kreekas ja Roomas olid orjad õiguslikult ja sotsiaalselt haavatavad. Nende keha ei olnud samal viisil kaitstud nagu vaba inimese keha. See mõjutas otseselt seksuaalsust.
Vana-Lähis-Ida tekstides võib orjatari kasutada perekonna järgluse tagamiseks. Saara annab Haagari Aabrahamile; Raahel annab Bilha Jaakobile; Lea annab Silpa. Need lood on Piiblis teoloogiliselt ja narratiivselt rikkad, kuid sotsiaalses mõttes kuuluvad nad maailma, kus orjatari keha võis kasutada perenaise ja peremehe perekondliku eesmärgi nimel. Haagar ei jää siiski Piiblis ainult vahendiks: ta kohtub kõrbes Jumalaga ning saab oma loo, nime ja hääle.
Hammurapi seaduste §-id 146–147 käsitlevad olukordi, kus orjatar sünnitab mehele lapsi ja hakkab seejärel nõudma kõrgemat staatust. See näitab, et seksuaalsuhe orjatariga võis muuta perekonna sisemist hierarhiat. 2Ms 21:7–11 käsitleb naisorja või orjatüdruku olukorda abielu ja majapidamise raames. 3Ms 19:20 käsitleb seksuaalvahekorda orjatariga, kes on teisele mehele määratud. Need tekstid on tänapäeva lugejale võõristust tekitavad, sest ei lähtu universaalsest seksuaalsest autonoomiast, vaid staatusest, omandist, perekondlikust kuuluvusest ja rituaalsest korrast.
Kreeka ja Rooma maailmas oli orja seksuaalne haavatavus veel ilmsem. Rooma isand võis oma orje seksuaalselt kasutada viisil, mida tänapäeval tuleb nimetada ekspluateerimiseks või vägivallaks, kuid antiikühiskond ei käsitanud seda samade kategooriatega. Petroniuse „Satyricon”, Martialise epigrammid ja Pompei grafitid eeldavad maailma, kus orjade kehad on nalja, iha ja võimu objektiks. Seneca kutsub küll orje inimlikumalt kohtlema, kuid ta ei lammuta orjuse institutsiooni ega selle seksuaalseid eeldusi.
Uues Testamendis räägivad kodukorrad orjadest ja isandatest (Ef 6:5–9; Kl 3:22–4:1; 1Pt 2:18–25), kuid ei kaota orjust. Fileemoni kiri käsitleb kristliku isanda ja orja suhet koguduse sees. See on seksuaalsuse teema jaoks oluline, sest antiikne orjus ei olnud ainult tööjõu küsimus. Orja „kasulikkus“ võis tähendada ka kehalist ja seksuaalset kättesaadavust. Seetõttu kõlab Pauluse väide, et kristlase ihu kuulub Issandale, maailmas, kus paljude kehad kuulusid juriidiliselt teistele inimestele, radikaalselt.
Puhtuse ja rüveduse antropoloogias on orja keha piiripealne keha: ta kuulub majapidamisse, kuid ei ole samas tähenduses perekonnaliini kandja; ta võib olla seksuaalselt kasutatav, kuid tema lapsed ja staatus sõltuvad omaniku korrast. Haagar on selle liminaalsuse hea näide: ta on Saara orjatar, Aabrahami lapse ema, kõrbes nähtud ja Jumala poolt kuuldud inimene, kuid mitte samas tähenduses perenaine, nagu oli Saara.
Jaan Lahe
(Järgneb.)
