Rubriik: Kultuuri elu

Joseph Ratzinger

(paavst Benedictus XVI)

Sissejuhatus kristlusesse.

Johannes Esto Ühing, märts 2006, ca 340 lk, kõva köide.

Tõlkinud Kersti Rist.

Joseph Ratzingeri peateost «Sissejuhatus kristlusesse» võib juba praegu nimetada klassikaks. See on kirjutatud vahetult pärast II Vatikani kirikukogu 1968. a, kuid on aktuaalne tänapäevalgi.

2000. a muutmata kordustrüki eessõnas kirjutab autor, praegune paavst Benedictus XVI, et kui ta peaks raamatu praegu uuesti kirjutama, pööraks ta ehk rohkem tähelepanu religioonidevahelistele küsimustele, kuid säilitaks tänagi raamatu põhisuuna, nimelt seaks keskmesse Jumala ja Kristuse küsimuse.

Teose kirjutamise ajal oli Ratzinger tuntud, moodne teoloogiaprofessor. Raamatu aluseks said tema 1967. a Tübingenis peetud loengud, mis olid mõeldud kõikide teaduskondade kuulajatele.

Allahindlust ei tee

Ehkki teose pealkirjas esineb sõna «sissejuhatus», ei maksa end sellest eksitada lasta. Tegemist ei ole ainest lihtsustava ja pealiskaudse käsitlusega, mis kõlbaks igapäevalektüüriks. Pigem võiks öelda, et «Sissejuhatus kristlusesse» püüab juhatada kristluse sisse, kristluse tuuma juurde.

Raamat on küll suunatud laiale publikule, kuid autor ei tee lugejale mingit allahindlust. Seetõttu nõuab teose lugemine kindlasti tõsist huvi ja intensiivset kaasamõtlemist.

Usutunnistust juhtnööriks võttes seletab Ratzinger oma raamatus kristliku usu olemust ning selle olukorda 20. sajandil. Kas saab nüüdses situatsioonis veel tõsiselt võtta kolmainu Jumalat ja ülestõusmise müsteeriumi? Kuidas saab praeguses maailmas veel üldse uskuda? Milline on usu ja mõistuse vahekord? – Sedalaadi küsimustele vastuseid otsides näitab autor kätte moodsa tegelikkuse-mõistmise piirid ning märgib kindlalt maha usu ja kiriku positsioonid.

Võimalus mõista maailma

Vastandudes aristoteleslikule mõtlemisele, mis püüab kõike lõpuni mõista ja ära seletada, rõhutab Ratzinger Jumala müstilist dimensiooni. Jumal, kes on inimmõistusele viimselt mõistetamatu ja seletamatu, on Ratzingeri järgi esmane reaalsus, millelt ümbritsev tegelikkus saab oma olemasolu.

Jumala sõna, Logos, andis maailmale olemasolu. Siit järeldub Ratzingeri jaoks primaarne vaimne tegelikkus, mis annab mõtte ja suuna kõigele olevale, sealhulgas ka inimesele. Seetõttu ei tähenda kristlik usk mitte inimese eraldumist ja eristumist muust maailmast, vaid see pakub võimalust tõeliselt mõista maailma ja inimest selle sees. Nii mõtestabki Ratzinger oma raamatus inimeksistentsi kristluse valgusel.

Mõistuspärane usk

Ratzingeri sooviks on kaitsta usku relativismi eest ja näidata, et Jumala mõiste müstiline dimensioon saab olla ja on usu ja mõtlemise üks realiteet. Kuid ehkki kristliku usu tuumaks on müsteerium, ei välista see usu mõistuspärasust. Usk ja mõistus ei ole Ratzingeri jaoks vastuolus.

Johannese proloogist peale näeb Ratzinger olevat kristliku usu keskmes Logost. Jumal on Logos ning see tagab ka maailma ja olemise mõistuspärasuse (Logose-pärasuse). Seetõttu saab ja peab mõistus Jumalast rääkima. Selge ja range teoloogilis-filosoofilise argumenteerimise abil näitab Ratzinger kristliku usu mõistuslikku põhjendatust, rõhutades samas usu keskmes olevat müsteeriumi.

Ratzingeri elegantses stiilis kirjutatud süstemaatiline sissejuhatus kristlusesse pole kindlasti suunatud ainult kitsale teoloogide ringile. Raamatu peaeesmärk on aidata inimesel uuesti mõista kristlust ja mõtestada oma kristlaseks olemist nüüdisaegses maailmas. Kuna käsitluse aluseks on usutunnistus, mis on kristlikel konfessioonidel ühine, ületab see teos ka konfessioonide piirid.

Tõus ametiredelil

Joseph Ratzinger (sünd 1927) tegi endale esmalt nime dogmaatika ja fundamentaalteoloogia professorina. Ta tegutses Tübingeni, Bonni, Münsteri ülikoolis. 1962–1965 võttis Ratzinger ametliku kontsiiliteoloogina osa Vatikani II kirikukogust.

Akadeemilise karjääri järel tegi ta kiiret karjääri kiriku hierarhilises struktuuris. 1976. a nimetati Ratzinger paavstlikuks prelaadiks, 1977. a märtsis nimetas paavst Paulus VI ta Müncheni ja Freisingi peapiiskopiks ning 1977. a juunis tõusis ta kardinaliks.

1981. a nimetas Johannes Paulus II Ratzingeri Usukongregatsiooni prefektiks ning Paavstliku Piiblikomisjoni ja Rahvusvahelise Teoloogide Komisjoni presidendiks. Aastatel 1986–1992 juhatas ta «Katoliku kiriku katekismust» koostavat paavstlikku komisjoni, aastal 2002 valiti ta Kardinalide kolleegiumi dekaaniks.

Johannes Paulus II pontifikaadi ajal kujunes mõjukas kardinal Joseph Ratzinger ideoloogiliseks instantsiks paavsti kõrval. Neokonservatiivse ja traditsionalistliku mõtlejana on ta üks tähtsamaid katoliku kiriku teolooge, kes kaitseb kiriku õpetuslikku vundamenti.

Raamatut on võimalik ette tellida Johannes Esto Ühingu kodulehelt (www.johannes.ee/raamatud1/).

Kersti Rist