Andres Uibo: orel mängib, aga teisi pille mängitakse

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Portreelood / Number:  /

16. aprillil 70aastaseks saanud oreliprofessor Andres Uibo ütleb enda kohta, et ta ei ole ei-ütleja-mees. Arvab, et kõigega elus saab hakkama, kui usku jagub. „Teame ju Piiblist, et ka sinepiseemne jagu usku liigutab mägesid,“ tuletab ta Eesti Kirikule antud intervjuus meelde ning märgib, et seetõttu ei pea ta ise sugugi imeks, et on elu jooksul üht koma teist teha jõudnud.

Andres Uibo Niguliste kirikus pärast äsja lõppenud kontserti, millega ta tähistas oma 70. sünnipäeva. Foto: Liina Raudvassar

Kas tegemist on kiriku või muuseum-kontserdisaaliga, küsin Andres Uibolt veidi provotseerivalt, kui kohtume päev pärast tema sünnipäeva Nigulistes, kus samal õhtul toimub organisti juubelile pühendatud kontsert.

Pühapäeviti püüan ikka kirikusse jõuda. See on kuidagi harjumuseks saanud. Nagu sõltuvus – kui ei lähe, kriibib hinges ja teeb haiget.

„1981. aastast olen Niguliste organist,“ tuleb kiire vastus mehelt, kes on läbi elu musitseerinud nii kontserdisaalides kui kirikutes, kelle nimi on Eesti kiriku- ja muusikaelus lahutamatult seotud orelikunsti, festivalide korraldamise ja pedagoogiametiga.

Võttes õhtuse kontserdi eelsest tunnike-paar, saame rääkida sellest, kuidas kutsumus, usk ja töö on Andres Uibo isikus põimunud lahutamatuks tervikuks.

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Osta üks artikkel 2 €

Oled juba tellija? Logi sisse