Praost Hedi Vilumaa: kirik on samuti meie ema

5. mail Riigikogu konverentsisaalis toimunud emadepäeva konverentsil „Muidugi ma tahan emaks saada!“ rääkis praost Hedi Vilumaa kristlikest väärtustest meie noorte seas ja kultuuriruumis, mis on hoolimata ajaloo keerdkäikudest siiani vastu pidanud.

„Oma aega peegeldades ei vaadata ainult edasi, vaid ka tagasi. Minevikus on palju neid, kes on meile armsad: meie emad, esiemad. Ühelt sirutame ettepoole, teisalt vaatame tagasi. Paneme kokku need kaks poolt ja mõtleme, kuidas elada emana, vanaemana, ristiemana, kasuemana, laste ja nende toetajana. Jäin mõtlema, et meil on üks ema veel – kirik,“ kõneles Vilumaa.

„Minevikku vaadates tunnetan selgelt seda, et sealt tuleb midagi aegade ülest. Esivanemate tarkus ja õnnistus. Kui Eesti kultuuriruumi vaatame, kannavad meid vanad väärtused. Need on vorminud meid, need vormivad meid edasi. Kasvatuse kaudu võtame ka vanad väärtused vastu. Kandvad väärtused on usk, lootus, armastus, tarkus, õnnistus.“

Vilumaa tõi välja, et kõige rohkem teab ta Kõpu kiriku ja koguduse asju. „Seal teenis kunagi Harri Haamer, kes ei põlanud ära seda, et pidi Kõppu sõitma Tarvastust rattaga. Haamer räägib palju oma mälestustes sellest, kui raske tal Kõpus oli. Kõpus ei tahetud teda ei kuulda ega näha. Oli kirikus kellamehega kahekesi. 70ndate keskel ta kirjutab nõnda: kirikusse tuli noormees, kes tuli altarimaali kohta küsima, kus Jeesus õnnistab lapsi. Harri Haamer rääkis noormehele sellest maalist. Siis noormees ütles, et me oleme väärt, et sellest rohkem kuulda. NSVL-is oli noorsoo kristlik kasvatus keelatud.“

„Kõpu kiriku altarimaalil toovad emad lapsed Jeesuse ette jüngrite keelust hoolimata. Jeesus õnnistab neid lapsi ja võtab nad enda juurde. Oleme palju muutunud oma ühiskondadega, aga inimese igatsus ja loomus on jäänud samaks, ikka on meil vaja usku, lootust ja armastust, et elu jätkuks vaimsel tasandil,“ rääkis Vilumaa.

Vilumaa ütles, et EELK loodi 1917, rohkesti oli takistusi, aga ees olid suured ülesanded – anda kristlikke väärtusi edasi noortele ja lastele, 30ndate lõpus oligi kuldaeg käes. Töövorme oli palju, töötasid pühapäevakoolid. Loodi võimalusi, et ei oleks ühtki last ega noort, kes poleks osa saanud jumalikest rikkustest. 1940 keelustati kogu kristlik noorsootöö.

„Olen ise ka osa saanud nõukogulikest kasvatusviisidest,“ sõnas Vilumaa. „Kui kirikliku noorsootöö tegijad olid pärast teist maailmasõda represseeritud, siis tagasi kodumaale pöördudes nende võitlusvaim ei raugenud. 70ndate lõpus räägiti juba avalikult sellest, et kristlik noortetöö peaks taastuma. 80ndate algus on juba laialdasem ja tuntud selle poolest, kuidas noored tegutsesid.

1986 märgiti EELK aruannetes avalikult esimest korda seda, et terve nõukogude aja anti kodudes lastele salaja usuõpetust. 1991. aastal kirikutöö legaliseeriti koos Eesti taasiseseisvumisega. Siis jõuti kõigi näitajate poolest 1938. aasta tulemusteni. Kristlike väärtuste edasi andmine põlvest põlve on toimunud kogu aeg.“

Emadepäeva konverents toimus 5. mail Riigikogu konverentsisaalis ja seal astusid ettekannetega üles arst ja ettevõtja Evelin Ilves, psühholoog Eleri Viinalass, perekeskuse Monte Lapsed asutaja Cornelia Popel, laulja Helen Adamson, ooperilaulja Helen Lokuta, praost Hedi Vilumaa, muusik Oleg Pissarenko koos abikaasa Carmen Pissarenkoga, haridus- ja teadusministeeriumi noortepoliitika osakonna juhataja Heili Griffith. Päeva modereerisid Hannes Hermaküla ja Karmen Maikalu.

Konverentsi korraldas SA Väärtustades Elu, kelle eestvedamisel toimuvad emadepäeva- ja isadepäevakonverentsid alates 2012. aastast. Konverentsi toetas Eesti Kirikute Nõukogu.

Karmen Maikalu

SA Väärtustades Elu juhatuse liige, pereterapeut