Mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta? 1. osa

Tänapäeval peetakse endastmõistetavaks, et iga piibliteksti ja kirjakohta tuleb vaadelda selle kontekstis. Kontekstiks võib olla peatükk mõnes piibliraamatus, raamat tervikuna või rühm raamatuid. Nii vaadeldakse näiteks kolme sünoptilist evangeeliumi, st Markuse, Luuka ja Matteuse evangeeliumi, alati koos, sest neis on palju kattuvusi (aga ka erinevusi). Kontekstiks on aga ka aeg, mil üks või teine piibliraamat kirja pandi, ning kõik, mis sellesse ajajärku kuulub – maailmapilt, kultuur, ühiskond, inimeste materiaalsed elutingimused, nende uskumused ja arusaamad. Viimaste hulka kuuluvad ka arusaamad seksuaalsusest.

Piibli-aegne maailm ei olnud üks ühtne kultuuriruum. Vana Lähis-Ida, Iisrael/Juuda, teise templi aegne juutlus ning 1. sajandi kreeka-rooma maailm jagasid küll mitmeid põhieeldusi – patriarhaalne perekond, soo ja staatuse tähtsus, abielu kui sotsiaalne institutsioon, au ja häbi mõisted, seksuaalsuse seos viljakuse, pärandi ja perekonna järjepidevusega –, kuid need kultuurid ei mõelnud seksuaalsusest täpselt samal viisil.

Seksuaalsust ei mõistetud eeskätt inimese isikliku „identiteedina“ ega „orientatsioonina“, vaid teona, seisundina ja rollina, mille „raamistuseks” oli inimese suhe perekonna, kogukonna, ühiskondliku korra ning Jumalaga. Nii ei olnud see ainult Vana-Iisraelis, vaid kõigis vanaaja kultuurides.

Kui tahame mõista Piiblit asjakohaselt, tuleb panna kõrvale oma maailmapilt ja arusaamad. See puudutab ka seksuaalsust. Nii tuleb näiteks mõisteid „heteroseksuaalsus“ ja „homoseksuaalsus“ kasutada antiikmaailma puhul väga ettevaatlikult. Osa uurijaid soovitab neid koguni mitte kasutada. Mõlemad on moodsad kategooriad.

Piibli-aegses maailmas ei küsitud tavaliselt, kas inimene on „hetero“ või „homo“, vaid kellega, millises seisuses, millises rollis ja millise õiguse alusel ta seksuaalvahekorda astus. „Homoseksuaalsus“ kui üldmõiste samale soole suunatud seksuaalsuse, soovide, sättumuse ja identiteedi kohta on uusaegne termin; Piibli algkeeltes sellele lähedast vastet ei ole. Antiikkultuurile oli võõras ka arusaam, et inimese seksuaalsus oleks olemuslikult suunatud ainult ühele kindlale soole.

Nii võis üks ja sama mees antiikses Kreekas olla abielumees, prostituudi klient, teise mehe armastaja või olla noorukiga seksuaalsuhtes. Arhailisest kuni hellenismiajastu lõpuni (8.–1. saj eKr) peeti viimast Kreeka kultuuris normaalseks. Selliste suhete kohta kasutatakse mõistet „pederastia.” Pederastia näol oli tegemist mitte pelgalt seksuaalkäitumise ühe vormiga, vaid ühiskondlikult aktsepteeritud institutsiooniga, mille eesmärk oli noorukite integreerimine täiskasvanud meeste maailma.

Selline suhe oli ette nähtud vaid vabadele inimestele ning eeldas mõlema partneri nõusolekut. Vaba nooruki seksuaalne kuritarvitamine oli karistatav. On andmeid ka täiskasvanud meesprostituutide kohta, kes pakkusid oma teenuseid meestele, kuid nende sotsiaalne positsioon oli madal ning Ateenas oli neil keelatud kandideerida avalikesse ametitesse ja võtta sõna nõukogus või rahvakoosolekul. Kreeka kirjanduses pilgatakse ka mehi, kes ihaldavad noorukieast välja kasvanud mehi.

See ei tähenda, et Kreekas poleks olnud neid, kes ei oleks meestevahelisi seksuaalsuhteid tauninud. Nii mõistab Platon need oma „Seadustes” moraalselt hukka ja Aristoteles nimetab neid „loomuvastasteks”. Olgu siinkohal nimetatud, et selle mõiste võtsid Aristoteleselt ja stoikutelt hiljem üle ka pederastia vastu kirjutanud varakristlikud autorid.

Sama ettevaatus kehtib „heteroseksuaalsuse“ kohta. Mehe ja naise seksuaalsuhe oli Piibli maailmas normatiivne eeskätt seetõttu, et see oli seotud abielu, laste, pärandi ja perekonna jätkumisega. See ei tähenda, et mehe ja naise vahelist iha oleks nähtud ainult sigitamise eeldusena. Vana Testamendi Ülemlaul näitab, et keha, seksuaalne igatsus ja erootiline rõõm võisid olla iseseisvalt väärtustatud.

Ent ühiskondlikult oli seksuaalsus väga sügavalt seotud majapidamise, sugukonna ja kogukonna püsimisega. Antiikse Vahemere-maailma kohta on tabavalt öeldud, et linn ja perekond vajasid pidevalt uusi lapsi; kehad olid seetõttu seotud mitte ainult isikliku sooviga seksuaalsuhte järele, vaid ka linna, perekonna ja kultuse püsimisega.

Iiri ajaloolane Peter Brown kasutab kuulsa naisaskeedi Püha Thekla pärimuses leiduvat Thamyrise (Thekla peigmees, kelle too askeetlikel põhjustel hülgas – J. L.) kõnet näitena sellest, kuidas abielust loobumine võis antiikse ühiskonna silmis paista lausa „inimsoole hukatusliku õpetusena“: abielust said alguse isad, emad, lapsed, põllumajandus, linnad, sõjavägi, kohtud, templid ja rituaalid.

Seksuaalsusel oli ka puhtuse ja rüveduse mõõde. Viimast on põhjalikult käsitlenud Briti antropoloog Mary Douglas ka eesti keeles ilmunud raamatus „Puhtus ja oht” (2015). Antropoloogiliselt võib seda mõista nii, et ühiskonnad korrastavad maailma piiride kaudu, mida väljendavad vastandmõistete paarid puhas ja rüve, püha ja argine, sees ja väljas, oma ja võõras, lubatud ja keelatud.

Rüvedus ei tähenda ainult mustust (hügieenilises mõttes), vaid sageli ka seda, et miski on „vales kohas“: veri on kehas elu kandja, kuid kehast väljudes võib see muuta inimese rituaalselt ebapuhtaks; sperma on viljakuse kandja, kuid seemnepurse tekitab rituaalse piiriseisundi, mis muudab mehe ebapuhtaks; sünnitus on elu alustamine, kuid muudab vastse ema ebapuhtaks ja nõuab puhastumisaega; menstruatsioon on suguküpse naise elus normaalne kehaline nähtus, kuid asetab naise rituaalse ebapuhtuse seisundisse.

Seetõttu ei olnud menstruatsioon, sünnitus ja seemnepurse iseenesest midagi ebapuhast, kuid need muutsid inimese ebapuhtaks. Need olid piiriseisundid, mida tuli rituaalselt korrastada. Seksuaalsus oli niisiis korraga eluandev, ohtlik, püha läheduses ajutiselt sobimatu ja alati ühiskondlikult rangelt reguleeritud. Viimane ei tähenda, et reegleid alati ka tegelikkuses järgitud oleks.

Antiikaja kristlus päris keeruka maailma, kuid kujundas selle ümber. Kristluses muutusid abielu, perekond, seksuaalne distsipliin, leskede eest hoolitsemine, neitsilikkus, askees ja alates 4. sajandist ka munklus järk-järgult konkreetseteks eluvormideks. Kristlik usk ei olnud ainult õpetus, vaid eluviis, mis hõlmas ka küsimusi selle kohta, kuidas abielluda, kuidas seksuaalsusega ringi käia, kuidas hoolitseda leskede eest, kuidas mõista ihu ja inimest ihuliku olendina.

Saksa kirikuloolane Christoph Markschies kirjeldab antiikaja kristlust just institutsioonide ja eluvormide kaudu ning rõhutab, et kristlus kujundas inimese isiklikku elu, abielumoraali ja sotsiaalse vastutuse vorme.

Jaan Lahe

vaimulik, teoloogiadoktor

---

Eesti Kirik alustab õp dr Jaan Lahe mahuka järjelooga, mis annab põhjaliku ülevaate sellest, mida teati, arvati ja usuti Piibli-aegses maailmas seksuaalsuse kohta. Artikkel ilmub 13 osana.