Ukraina kirik: kogu aeg tegemist täis

Laboratooriumi tänava poolt võib väikesest kirjapilust sisse libistada oma palveid, häid soove, muresid, soove eestpalve toe saamiseks, aga ka ettepanekuid kohtuda. Taskutelefonide suurajastul küllalt omapärane viis toimetada. Huvitav on, et nii saavad klooster ja kogudus Tallinna vanalinnas palju häid sõnumeid ja vihjeid ning millegipärast on inimesed oma muredes kõige meelsamini anonüümsed.
Alati ei oodatagi vastust, inimestel näib olevat tunne, et nad on kõik pühakotta usaldanud, oma õlad sirgu ajanud, ja nüüd juba kannab Tema edasist hoolt.
Omapärane on kiriku sisevaade. Rohkem kui jutlus toimib siin liturgia, rohkem kui vestlemine mõjub tehtud teo nähtav jälg, olgu selleks käsitöö, ikoon, kujunduselemendid.
Koguduse vanem Anatoli Ljutjuk ütleb, et kloostri ruumes toimetades saab tema näiteks ühel hetkel aru, mida tuleb edasi teha. Ütelgem, et tajub Tema tahet. Kas või seda, mis võiks olla järgmine töö, suurem ettevõtmine või tegevussuund. Siis püüab ta hakata sõnumit tegelikkuses teoks tegema.
Näiteks oluline, vaimuliku sisuga arusaam tuli talle järgmine. Et kolmekäeline jumalaema, süütult kannatajate ja karistatute päästja, on tõesti oma imelist palet tunda andnud, peaks tema läheduses olema esindatud ka kõigi nende kujutised, kes midagi sarnast teinud – kaitsnud loomi. Paljudes paikades on omad pühad mehed ja naised, kes selle poolest tuntud. Ja nii valmisid maalitud pühapildid, mis praegu ripuvad ikonostaasi vastasseinal.
Endine peaminister Mart Laar on samuti jäädvustatud kirikus suurele seinaikoonile. «Peaminister Laar ei ole ikoonile maalitult pühakuna. Tema juhtis Eesti valitsust, kui oma kiriku sisse õnnistasime, tänu temale ei vaikitud süütamisest sündinud tulekahju lihtsalt maha, Laar isiklikult oli selle taga, et tõde päevavalgele tuua. See on lugupidamisavaldus meie ajalugu tundvale ilmalikule riigijuhile,» ütleb Anatoli Ljutjuk selgituseks.
Kaitset vajab samuti taimeriik
Jumal on igale maale loonud oma paremat arusaamist mööda ka taimed, kes toetavad ja aitavad just selle paikkonna loomi, linde, inimesi, ingleid, ja nad kõik väärivad tähelepanu ning tunnustust. Just sellepärast tuleb toetada liikumist haruldaseks muutunud liikide kaitseks.
Selle arusaama toel on trükitud juba mitu punaste kaantega raamatut. Et Ukraina kirik Tallinnas on väga koostööaldis kõigiga, siis valmis raamat Ukraina haruldastest liikidest, unustamata rahvameditsiini. Seda tehti tuntud kunstnike ja luuletajate ning bioloogide ühistööna, raamat on eestikeelne. Järgmine tutvustab samal viisil Eestimaa omapäraseid taimi ukrainlastele nende emakeeles. Ja nii sai sari alguse, seda võivad jätkata kõik järeltulevad põlved.
Kloostri töötubades ennistatakse mitmeid vanu oskusi ja nende kaudu kombeid. Näiteks võivad lapse sündi ootavad isad valmistada oma tulevasele lapsele oma kätega hälli.
Muistse pärimusliku retsepti järgi on segatud kokku tõeline tint, mille kuivamiseks võib puistata paberile peenikest liiva, nii nagu kunagi varem tehti. Otse loomulikult on ka paber kloostri töötoas valminud.
Kas sel on mõtet digiajastul?
Käelist tegevust mäletavad keha- ja ajurakud
On küll mõte, isegi väga sügav, praktiline. Käsi on osa kehast kui tervikust, igal kehaosal ja organil on oma mälu, mis summeerub mõistuse kaudu vahendatavas mälus. Seda õpetasid varases kloostrielus juba muistsed kreeklased, kelle keel oli kloostrite tekkeajal varaste dokumentide keeleks või aluskeeleks.  
Tähestiku õppimisel peeti väga oluliseks oma käega tähti maalida, neid siduda, neist sõnu moodustada. Kreekakeelne logos ei tähenda ainult vastet sõnale või et aeti lihtsalt veidi ümarat juttu.
Oma käega oskusi harjutades jäävad nad nii käe sisse kui ka rakumälusse, sealt anname neid oma lastele edasi, räägib Anatoli Ljutjuk. Tema poeg on õppinud taastama hanesulega kirjutamise traditsiooni, istubki pikki tunde raamatukogus ja peab kroonikat.
Paljud Eesti pühakojad kogevad kurvalt, et rahvast käib vähe ja noori üldse mitte. Tallinnas Laboratooriumi tänava kirikus ja kloostris käib nädalas täpselt nii palju töötube koos, kui kloostrielanikud just koormusele vastu peavad. Või ehk isegi natukene rohkem. Käivad lapsed õpperingides, aga tullakse lausa koos peredega, lõpetatakse üht tööd ja kohe alustatakse uut.
Sobib meenutada, et mitmekülgsed tööoskused on alati kuulunud kloostrielu juurde, mitte ainult vaikimine, enesepiitsutamine, paast ja palve. Koguduse juures tegutseb väike klooster, kus elavad ja töötavad Püha Perekonna ordu nunnad. Nemad teevad suviti ka lastele laagreid, juba aastaid.
Ukraina kogukonna ruumides, mis samuti mahub kiriku ja õue tõeliselt omapärasesse arhitektuurilisse lahendusse, tegutseb ukraina pühapäevakool, asub väike raamatukogu ja Ukraina Naiste Liidu tuba.
Ehitustööd kiriku hoovil jätkuvad. Plaanis on avada kunstikool, laiendada pühapäevakooli ja seada sisse veel mitu töökoda.
Juune Holvandus

Ukraina Kreeka-Katoliku Kirik
1991. aastal pandi alus Tallinna kogudusele Kiievi-Galiitsia metropoliidi Vladimir Sternjuki õnnistusel. Kogudusse kuulub 285 inimest. Koguduse hing ja praegune vanem on Anatoli Ljutjuk. Lõuna-Eestis Põlvas tegutseb veel üks kogukond.
1993. aastast teenib Tallinna kogudust Vilniuse Vassilianski ordu püha isa Pavlo.
1994–1998 üüris kogudus EELK-lt kabelit koos juuresoleva alaga vanalinnas Laboratooriumi tänaval. Laoruumiks olnud kabel tehti korda, nii et seda sai kasutada kirikuruumina.
1997. aasta lõpul hävis kirik tulekahjus. Tahtliku süütamise kohta algatati kriminaalasi.
1998 ostis kogudus maa-ala välja.
2000. aasta oktoobris pühitses peapiiskop Ljubomõr Guzar, Ukraina Kreeka-Katoliku Kiriku ülemvalitseja, kiriku Kolmekäelise Püha Jumalaema (vene k Trojerutšitsa) auks.

Pildigalerii: