Kuidas öelda Jumalale tänu
/ Autor: Piret Riim / Rubriik: Elu ja Inimesed, Misjon / Number: juuli 2026 Nr 26 digileht /
Suur tänu ajalehe Eesti Kirik ustavuse eest, kes tellis loo misjonirubriiki isegi kesksuveks! Oleme misjonikeskuses tänulikud koostöö eest, mille tulemusel on mullu sügisest siin regulaarselt ilmunud lugusid eri teemadel eri autorite silme läbi.
Arvukate toetajate jõul tööle saadetud misjonärid on harjunud läkitajatele kirjutades oma tegevusest aru andma. Seega täitus ka misjonikeskusega seotud autorite kirjutamisgraafik entusiastlikult ja kähku, toimides jaanipäevani. Suvesoojus ja looduse ilu on aga jõuvarude kogumiseks hädavajalik ja graafikusse tekkis auk, mis jäi täitmiseks mulle, kes ma misjonikeskuses meedia eest vastutan. Vabatahtlik õhin näis hajuvat, jäi üksnes missioon.
Ega ma kurda! Ongi hea korraks mõelda siinse loo jaoks, et mida misjonikeskuse meediatöö üldse tähendab. Märkan, et väljendusin ennist sõnaga „missioon”, mitte „misjon”. Kas pole jäänud see omakeelne sõna meile siiski kaugeks, veidi nagu sisutuks? Just liikumapaneku mõttes.
Missioon tähendab näiteks mulle kõigepealt raskusi kaugel sõjaväljal, kus ma tegelikult ei ole viibinud. Või siiski? Ka mõni igapäevane hool ei pruugi olla – eriti kõrvalt vaadates – kerge, vaid saab ilmselgelt teoks vaid Jumala toel. Üksildus ja hoolimatus on ristiusu taandumise tulemus – seda minu meelest, kes sain kristlaseks nooremas keskeas ja mäletan veel jumalatu mõtteviisi asjatuid koormaid.
„Tänu Jumalale!” Seda ütlust olen pidanud aina õppima ja meelde tuletama. Meenuvad paar luterlast – üks kirikuõpetaja ja üks diakon –, kes nõnda lausuvad pea iga (õnnestunud) asja peale. Üritan neist õppust võtta, ükskõik kui naiivne võib see hüüatus vahel paista.
Olen oma töös algusest peale kogenud, kuidas kahtlaselt paljud, kes on näidanud kirikutöös silmapaistvaid saavutusi, on pärast nendega tehtud intervjuud varsti kas kõvasti komistanud või äkitselt oma töö lõpetanud. Eks igaüks areneb ja elu ongi täis pöördeid, aga kas pole olnud tegemist ka minu poolt Jumala tänamata jätmisega, kui nende lugusid vahendasin? Tänu Jumalale, et see mõte on lõpuks pähe tulnud. Me ei pea olema ega saagi olla üksinda lõpmatult tublid.
Misjonäre läkitatakse paljude inimeste ühisel panusel ja läkitajad ootavad tagasisidet, et kuidas on misjonäri töö läinud. Oodatakse edulugusid ja soovitakse kirjutada edulugusid. Kui neid ei paista, siis kas võib olla üks põhjus selles, et Jumal jäi tagaplaanile või hoopis välja? Lugudest, tegudest, mõtteviisist – üks viib teiseni, nad on seotud. „Enda tööst on raske rääkida,” olen misjonikeskuses kolleegidelt tihti kuulnud. Samuti vastust: „Räägime küll tegudest, aga ennekõike Jumala tegudest.” Selliselt vastavad tavaliselt Plussmeedia noored.
Vaatan nüüd jälle aknast välja, kus Looja end ilmutab oma imelise loodu kaudu nii kütkestavalt, et tundub lausa arutu istuda toas arvuti taga ja kirjutada digilehele. Kes loeb suvel kristlikku digilehte? Kui loed, oled õnnistatud – oskad küsida taevalist abi ka olukordades, kui looduse hunnitu kõnetus jääb küündimatuks. Jumal tuli inimeseks, kogu meie õnnetustesse. Kuidas sellest kirjutada? Seda filmida? Kes soovib olla nende lugude „kangelane”?
Ka Plussmeedia noorte videod on lõbusad. Ma ei saa nendest päriselt aru, aga noorte lust nakatab. Pärast muserdatud nõukaaja põlvkonda peabki tulema elutervem. Tänu Jumalale! Tänu ka ajalehe Eesti Kirik eest: keeletoimetaja eest, kes mu vigu parandab; misjonirubriigi toimetaja eest, kes lugusid kogub, ja lehe peatoimetaja eest, kes rubriiki misjonikeskusele täitmiseks pakkus.
Õpin tasapisi tänama ka selle eest, mis ei lähe ilmaliku arusaama järgi kuigi hästi, sest kirikus näeb loodust kaugemale. Õpime siin sõlmima otsi kokku taevaste taga. Kuidas sellest kirjutada? Ega vist saa ega peagi, aga tähtis on sellist elu harjutada, isegi suvel ja just nimelt suvel.
Piret Riim
misjonikeskuse meediatoimetaja
