Tähemaastikel
/ Autor: Urmas Nagel / Rubriik: Elu ja Inimesed, Looming / Number: juuli 2026 Nr 26 digileht /
Armastus on vahel nagu katk – levib, aga ei ravi.
Braavo, ütlen hirmule, kui ta jälle võidab.
Deemonid ei ela keldris, nad elavad mu mõtetes.
Ei ole kindlust, ainult küsimused, mis ei küsi luba.
Filosoofid naeravad, aga nende silmad on väsinud.
Graniit ei murene, aga minust pudeneb kilde tuhandeid.
Hirm on mu esimene palve.
Iga hetk on nagu proov – kas Jumal ilmub lavale?
Jumal ei hiline, aga mina jään teda ootama.
Kõik, mis voolab, ei ole vesi – vahel on see higi.
Lootus on tuhmunud latern, mille klaas on pragunenud.
Ma ei tea, kas ma usun või lihtsalt loodan, et usun.
Naer on mask, mis peidab palvet.
Otsin rahu, aga leian ainult peegleid.
Piinlik on olla inimene, kui Jumal vaikib.
Rahu ei tule ukse kaudu – ta hiilib aknast.
Sõnad ei päästa, aga vahel nad lohutavad.
Tragöödia on see, et me kõik joobume komöödiast.
Usk on uks, mis avaneb sissepoole ja ma ei leia linki.
Vaikus on vahel valjem kui karje.
Õhk on tihe, nagu Jumal oleks just lahkunud.
Ärkamine ei pruugi tähendada valgust.
Öö on nagu tunnistaja, kes ei valeta, aga ka ei lohuta.
Ükskõiksus on patt, mida ma endale ei luba.
Urmas Nagel
