Toomas Paulist, kes ei leppinud vähemaga kui tervik

„Elu on sild – mine sellest üle, aga ära jää sellele elama.“ See on Jeesusele omistatud mõte New Delhi väravatel, mille Toomas Paul mulle ühel meie esimestest kohtumistest 1970. aastate keskpaiku ütles.

Täna tema kirstu juures seistes ning tema elule tagasi mõeldes võime tunnistada, et just selliselt Toomas meie keskel elas. Ta ei jäänud oma elusillale mõnulema, vaid liikus kindlas suunas – nii isa, abikaasa, EELK vaimuliku kui ka teoloogi ja teadlasest mõtlejana.

Sillad on sageli ehitatud üle veteavaruste, et ühendada inimesi omavahel, aga ka selleks, et luua side Jumala kõiksusega. Kuid ka inimelu maailmas on otsekui ääretu veteavarus, kus igal inimesel on oma koht ning üle sellegi viib sild igavikku.

Me teame, et kui midagi langeb sellele igaviku veteavarusele, siis tekivad ringlained. Mida suurem ja kandvam on lainetuse tekitaja, seda suuremad on lained, mis selle ümbrust mõjutavad.

Toomase elu oma suurusega selles elumeres on tekitanud palju laineid ja sel viisil mõjutanud väga paljusid meist – tema kaasaegseid ja kogu meie ümbrust. Selles oli palju rikkust, ilu ja valu, kuid eelkõige armastust ja austust kaasteeliste ning elu enda vastu.

Kuid Toomas ei olnud ainult sillal käija, vaid ka omamoodi sildade ehitaja. Ja neid sildu oli palju.

Jumal oli tema sildadele saatnud õnnistuseks palju olulisi inimesi – lähedasi sõpru ning õpetajaid. Küllap paljud teavad ühe tema õpetajana Uku Masingut ja seda väikest ringi, keda peapiiskop Tooming kord Taevaskojas kohates heatahtliku muigega „Masingu põhjakõrbenud pajatäieks“ nimetas. Kuid nad kõik on ühel või teisel moel kujundanud paljus eestlaste mõttelaadi ja kultuuri ning meie kirikut. Mõned neist on veel meie keskel: Peep Audova, Kalle Kasemaa. Nende hulka kuulus ka Toomas.

Palju vähem teatakse Toomase kirikuõpetajast isa Arvedi või veelgi enam kunagise Kullamaa kirikuõpetaja Martin Terasmaa olulisusest insenertehnilise haridusega noore Toomase kujunemisel teoloogiks ja vaimulikuks. Ja kindlasti ka tema abikaasa Agne Dorothea olulisusest, kellele Toomas on tänumeeles pühendanud ühe talle olulise raamatu.

Ühes väikeses kirikukooris laulmine viis Toomase kokku Agne Dorotheaga, kellest sai teda igas mõttes toetav abikaasa paljudeks aastakümneteks. Seda abielu õnnistati tütarde ja lastelaste ning nende peredega. Nende kõigi eest oli Toomas kuni elu lõpuni Jumalale tänulik. Paljuski just tänu oma abikaasale sai Toomas täielikult pühenduda oma kutsumustele.

Agne Dorothea lähedus oli Toomasele nii oluline, et kui abikaasa ei suutnud enam kodus hakkama saada ja viidi Diakooniahaigla hospiitsi, leidis peagi seal endale armastatud kodu ka Toomas. Ja sinna jäid nad tänulike ning õnnelikena – esmalt kuni Tea ja seejärel Toomase surmani.

Toomas püüdis kogu elu leida ning ehitada sildu loodusteaduslike ja humanitaarteaduste teadmiste ning kristliku tarkuse vahel. See oli otsekui tema jumalik kutsumine ja kirg. Samas jäi ta mõtleja ja teadlasena tunnistavaks kristlaseks, sest Jumalast eemaldumine oli tema jaoks alati Jumalale lähenemine.

Kuigi Eesti kultuurilukku jääb Toomas Paul kindlasti Uue Testamendi tõlkijana koos Uku Masinguga ja ka piiblitõlke ajaloo uurijana, ei olnud Pühakirja tõlkimine talle pelgalt akadeemiline ülesanne, vaid seegi oli tema jaoks kiriku ja eesti rahva teenimine temale antud talentidega.

Üks teine näide tema talentidest oli valik vähemalt kahel korral keelduda kandideerimast kirikupeaks. Mitte seepärast, et ta oleks seda ametit või ka ennast alahinnanud. Pigem vastupidi – see oli valik kahe raske kutsumise vahel. Vähemalt ühel korral neist teadis ta, et ei suuda täita talle pandud lootusi, jäädes ausaks enda ja Jumala vastu, ning vastata samal ajal ootustele, mis talle sel hetkel omistati.

Ühest meie vaimuliku talle saadetud jutlusest leidis Toomas hiljaaegu tsitaadi, mille kohta ta ütles, et see on nüüdsest tema elu moto:„Inimene on lunastatud, kui ta – paavst Benedictus XVI sõnadega – „unustab iseenda ja väljub olemise piiridest tervikusse ning tervik asub inimesse“. Just see – Jumalaga üheks ja tervikuks saamine – on ülesäratatud Issanda järgijate tee, see on meie tee, mis ei ole aheldatud mõistusega ega rajane nägemisele, kuid on avatud elule ning usule. Seda ka siis, kui me Jeesuse ülestõusmise saladust terves selle suuruses ei suuda mõista…“

Toomase enda elu missiooniks oli just olla Jeesuses ilmunud Sõna-tarkuse kuulutaja sulane – ja seda tegi ta siin Jaani kirikus ning paljudes teistes Eestimaa kirikutes aastakümneid. Väga eriline ja oluline oli talle võimalus teenida kaasinimesi Sõna ja mõtetega Sutlepa kabelis.

Toomas tegi elus palju ilusat ja tähendas palju oma kaasteelistele nii kirikus ametikaaslaste seas kui ka väljaspool kirikut. Ta on olnud enamiku praeguste vaimulike õpetajaks või juhendajaks. Ta usaldas ja armastas elu. Inimesed tema ümber olid talle olulised ja ta armastas nendega suhelda. Aga veelgi olulisem: ei suur tarkus ega elus kogetud raskused ja pettumused võtnud temalt ära talle antud Jumala kingitust – südame headust.

Üks Toomase õpetajatest, Uku Masing, on kord öelnud, et kuigi maailm, milles me elame, on üks, ei ela kõik inimesed ometi samas maailmas. On inimesi, kelle pilk ulatub teistest kaugemale ja kes suudavad näha asju, mis jäävad enamusele varjatuks.

Nad näevad seoseid seal, kus enamik näeb vaid seostamata detaile, ja sügavust seal, kus enamik hoomab vaid tasapinda. Need on inimesed, kellele on antud võime haarata olemist kui tervikut, ja need, kes on juba hakanud nõnda maailma nägema, ei suuda enam leppida millegi vähemaga kui tervik. Selline nägemisvõime oli Toomase ja paljude ta mõttekaaslaste jaoks siht, mille poole oli väärt püüelda.

Oma jutluste, arutluste, raamatute ja kirjutistega paljudes lehtedes ning ajakirjades nihutas Toomas meiegi silmapiiri ning kutsus ja õpetas meidki seeläbi vaatama ja nägema silmapiiri taha. Samas oskas ta hinnata seda, mis mõtestab igapäevast elu ja väärtustab meie suhteid kaasinimestega. Seda oli tore kogeda.

Ja nõnda ei pidanud Toomas meeleheitlikult otsima lisakindlustunnet elust lahkumiseks ei meditsiinist ega teiste kaastundest, vaid lasi elul anda just selle aja – selle osa igavikust –, mis talle oli määratud siin maailmas. Ta uskus, et mõtlemine surmale teeb inimese inimeseks. See tähendas, et ta teadis surma olemust ja oli end sellega Jumalas lepitanud. Ta ütles mulle paar päeva enne surma: „Ma ei karda surma. Ma tahan koju!“

Ja nüüd on meie ja maailmade vahele tõmmatud piir, millest saab üle vaid läbi surma. Kui me läheme üle silla, nagu Toomas, aga ei jää sellele elama, siis võime saada osa kadumatusest, mille Jumal on valmistanud omadele ning mida luuletaja Artur Alliksaar on kirjeldanud sõnadega:

Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.

Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imedes sealt jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.

(A. Alliksaar, „Antidolorosum“)

See sõnum inimhinge kadumatusest olgu meile trööstiks leinas ja julgustuseks elus. Ja sellele silla ületajale üle vetevoogude, Toomasele, ütleb Issanda Vaim täna Piibli viimase raamatu sõnadega: „Õndsad on surnud, kes Issandas surevad. … Nad hingavad oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega ühes.“ (Ilm 14:13)

See tõotus ja ka tänase matusetalituse mõtted, laulud ning palved saavad meile sillaks läbi kaduvuse Toomase saatmisel igaviku radadele.

Selles usus, usalduses ja tänumeeles võime usaldada Toomase – ühe Jumala saadiku ja sillaehitaja meie keskel – Jumala helduse ja halastuse hoolde ning saata ta ellu kõiksuses Jumalaga.

Aamen.

Tiit Pädam

Stockholmi koguduse õpetaja

---

Kõne peetud õp dr Toomas Pauli matusetalituse jumalateenistusel 23. juulil Tallinna Jaani kirikus