Kui palju meid on?

Kirjasõna on asi, mida maksab uskuda. Vähemalt on see midagi selget ja üheseltmõistetavat. Keeruline on siis, kui kirjapandu on ühes kohas seesugune, teisal teistsugune. Mida siis uskuda?
Üpris kummaline lugu on luteri kiriku liikmeskonnaga. Vähe sellest, et me ise aru ei saa, kui palju on meie liikmeid, seda enam on raske seletada olukorda maailmale.
Ideaal ja tegelikkus
Eelmisel aastal juhtus minuga selline lugu, kui pidin Saksamaal Eesti riiki ja kirikut tutvustama. Võtsin Gustav-Adolf-Werki projektikataloogi, kus olid kirjas arvud eri maade luterlaste kohta. Seal seisis mustvalgel, et Eestis loeb end luterlaseks 14% rahvast.
Kui ütlesin, et viimaste andmete järgi on meie kiriku liikmeid umbes 45 000, sattus kuulajaskond ärevusse. Muidugi: lihtne matemaatika ütleb, et viimati nimetatud arv ei ole 14% 1,4 miljonist. Vahet liikmete ja hääleõiguslike liikmete vahel ei ole aga kerge selgitada.
Küllap tõel ongi mitu poolt ja kõikides neis on midagi absoluutset. Huvitav on aga jälgida koguduste aruandeid, kus numbrite vahe on mõnes kohas suisa drastiline. Näiteks on Laiuse kogudusel 2003. a aruande järgi liikmeid 3000, hääleõiguslikke liikmeid aga 31. Väiksem, aga siiski aukartustäratav liikmete ja täisliikmete vahe on Laatres – 2200 hingest on hääleõiguslikke liikmeid vaid 29. Vahe ideaali ja tegelikkuse vahel on umbes sajakordne.
Eriti huvitav on lugu Jüri ja Randvere koguduses, kus hinged puuduvad üldse – vähemalt aruandes on sel kohal null. Konsistooriumi arvuti tarkvaraspetsialist Riina Sildvee arvas, et küllap ei osanud nimetatud koguduste õpetajad hingede suhtes seisukohta võtta, kui palju sinna just kirjutada. Eks mitmel pool ole ju meetrikad hävinud või on neid halvasti täidetud.
Armulaual jääb käimata
Kuigi juba mitu head aastat on meie maa internetiseerunud, käib mõnes koguduses aruandlus veel käsitsi. Siis võib ette kujutada, et osa raamatuid on lünklikult täidetud ja päris õiget pilti kihelkonna kirikurahvast ei saagi.
Hingede ja hääleõiguslike liikmete vahele mahub veel niisugune rahvas, kes armulaual ei käi, aga makse maksab ehk siis annetajaliikmed.
Siit tekib küsimus: kui inimene oma kirikumaksu maksab, kas siis keegi tema käest ei uurigi, on ta ka armulaual käinud? Või jäetakse see punkt tõesti lohakile ega hoolitseta armulaualkäigu raamatute eest. Keskmiselt on annetajaliikmeid hääleõiguslikest umbes poole rohkem.
Kurb järeldus on, et hoolitseme pigem selle eest, et raha kätte saada, kui et inimene kord aastas armulauasakramendi kätte saab. Kui inimene on passiivne ja ei tule kirikusse, siis on see tema tegematajätmine. Kui inimene maksab maksu ja ei saa sakramenti, siis on tegu kirikutöötajate tegematajätmisega.
Arvude maagia
EELKd tutvustaval interneti kodulehel ilutseb luteri kiriku hääleõiguslike liikmetena veel arv 47 000. 2003. a aruandluses on selleks arvuks 23 796. Mis tähendab, et isegi ümardades selgub kirikuliikmete tohutu vähenemine. Ja kui uskuda numbreid, siis on see toimunud viimase kahe aasta jooksul.
Muuseas, EELK kodulehe statistika rubriigis viimased arvud avaldatud pole, sest avalikkuseni jõuavad vaid aruanded aastaist 1970-2002.
Samal ajal võib nt Luterliku Maailmaliidu kodulehelt leida, et Eestis on luterlasi 200 000. Õpetaja Peeter Kaldur, kes on Eestit esindanud Luterlikus Maailmaliidus, muretseb meie suhtumise pärast arvudesse. Ta märkis, et kui Läti annab meelevaldselt luterlaste arvuks 250 000, siis ei saa see meile mõõdupuuks olla.
Riina Sildvee ütles, et meie arvud maailmakaardil lähtuvad kiriku hingede arvust. Tegelikkuses on see arv 2003. aasta järgi 161 316, mis jääb 200 000st oluliselt alla. Rahvaloenduse andmetel aastast 2000 luges end luterlaseks 152 237 inimest, mis on ligilähedane praegusele hingede arvule, ometi on siingi erinevusi.
Kristlase kohus
Üks Eestis elav saksa proua oli väga imestanud, et siin võetakse tasu kiriklike toimingute eest. Talle selgitati, et mõnikord on see ainus võimalus kirikule raha teenida, sest kirikumaks on vabatahtlik ega lähe otse palgast maha ja inimene peab selle eest ise hoolitsema.
Summad, mis inimestelt tulevad, ei ole nii suured, et nendega maailma muuta. Küll aga võiks tähelepanu pöörata sellele, et maksu tasumisega on inimene astunud sammukese lähemale hääleõiguslikuks liikmeks saamisele.
Järgmiseks sammuks on meelde tuletada, et armulaual käimine on mitte ainult õndsusvajalik, vaid hea ka Eesti kiriku mainele – iga liikme kaudu saab meie kirik tõeliselt suuremaks ja numbrite ümber hajuks häma.
Kristel Neitsov

2003. a EELK-s:
Liikmeid – 161 316
Kõik kogudusse ristimise ja konfirmatsiooni läbi vastu võetud ning teistest EELK kogudustest üle tulnud liikmed (s.h ristitud lapsed).
Annetajaliikmeid – 42 702
Liikmemaksu või -annetuse tasujad.
Hääleõiguslikke liikmeid – 23 796
Koguduse täiskogu liikmed, kes on aruandeaastal tasunud liikmemaksu (-annetuse) ja käinud vähemalt üks kord armulaual.