Ja Jeesus oli seal…

Neli aastat tegutsenud Tallinna Diakooniahaigla oli laupäevaks, 27. septembriks valmis pühitsemistalituseks.
Kõigepealt pühitsesid II ja seejärel III korruse peapiiskop Jaan Kiivit, õpetaja Mart Salumäe ning Norra pastorid Gunnar Prestegàrd, Runo Lilleaasen jt. Muusikalise panuse andis üheksast mehest koosnev Lillebergkvartett ja lauljatar Solveig Slettahjell Norrast.
Kingiks pianiino
Diakooniahaigla uksel lehvisid Eesti ja Norra lipp, ukse kõrval tervitasid saabujaid rahvarõivais haigla töötajad. Kõiki tulijaid tervitati käepigistuse ja naeratusega. II korruse koridor oli inimestest tulvil: hoolealused, töötegijad, kutsutud külalised Norrast ja Eestist. Silma hakkasid värviküllased eesti ja norra rahvariided. Lillebergkvartett oli end juba enne teenistust üles rivistanud ja rõõmustas kaunite lauludega.
Teenistuse alguseks sai sõna laulumeeste dirigent, kes tutvustas lühidalt oma kollektiivi ja pianiinot, mille Norra muusikud olid endaga kingiks kaasa toonud. Dirigent andis üle tahvlikese palvega kinnitada see pianiino külge, et see meenutaks kinkijaid.
Siis astus rahva ette Oslos asuva diakooniaorganisatsiooni Menighetsøsterhjemmet (Norra koguduseõdede maja) juhataja pastor Gunnar Prestegàrd ja tänas kõiki kohaletulnuid ja kinnitas, et see päev on nende organisatsiooni jaoks suur rõõmupäev. Ta ütles, et diakooniahaigla aluseks on kirik ning et Jeesuse õpetus ja elu võiks olla igapäeva elu juhtijaks ja mõjutajaks. Palves tänas ta Jumalat rõõmupäeva eest ja kõigi nende eest, kes asja õnnestumisele on kaasa aidanud. Ta soovis õnnistust igale patsiendile ja patsientide lähedastele.
Teenimisele avatud
Võimsalt kõlas eestlastele tuntud laul «Õnnista ja hoia», millele lõid innukalt kaasa ka norralased. Norra pastor Runo Lilleaasen luges ette kirjakoha Vana Testamendi Laulude raamatust, Taaveti laulu 23: «Issand on mu karjane, mul pole millestki puudus…»
Lihtsal ja võluval moel laulis oma laulu Jumala võimsatest kätest Solveig Slettahjell, kes end vastkingitud pianiinol saatis.
Peapiiskop Jaan Kiivit rääkis oma tervituskõnes armastusest, mis usu kaudu tõuseb inimesest kõrgemale Jumala juurde ja tuleb kõrgelt tagasi inimesest allapoole – tema ligimese juurde. Ta ütles, et kristlase ülesanne siin maailmas on tunnistada ja teenida Jumalat ning teisi inimesi, mis ongi diakoonia.
Peapiiskop kinnitas ruume pühitsedes, et olulised ei ole üksnes värskelt renoveeritud ruumid, vaid mõelda tuleb neis töötavatele inimestele ja siinsetele hoolealustele, et paluda neile Jumala õnnistust, mis tähendab Tema headuse ja armu ligiolekut maises elus. Peapiiskop pühitses vastremonditud ruumid SA EELK Tallinna Diakooniahaigla käsutusse.
Pärast Norra laulumeeste laulu taevasest kodust, kus kunagi ei looju päike ja lehed ei lange puudelt, seadsid vaimulikud ühiselt armulaua, millest said osa kõik kohalviibijad. Vaimulikud liikusid vaiksel sammul toolidel istuva rahva keskel ja jagasid soovijaile püha leiba ja veini. Mitmel korral kõlas üle vaikuse selgehäälselt lause: «Jeesus on siin!». See tuli ühe memmekese suust. Näis, et kõik kohalviibijad olid temaga nõus, see mõjus – niivõrd suur oli usk ja nii veenvad sõnad, mida ta kordas.
Tänukirjad tegijaile
Lühikese vaheaja järel kordus pühitsustalitus kolmandal korrusel. Justkui võluväel olid vabatahtlikud abilised toimetanud sinna pianiino, üles seadnud altari ja kuulajatele valmis seadnud toolid. Sügava hardusega võtsid talitusest osa kõik selle korruse hoolealused ja patsiendid.
Õpetaja Mart Salumäe andis üle EELK Konsistooriumi tänukirjad ja paese plaadi luteri roosiga Menighetsøsterhjemmeti juhile pastor Gunnar Prestegàrdile, renoveerimisidee autorile pastor Runo Lilleaasenile, projektijuht Ann-Elin Slettahjellile, projekti tehnilise ja finantsosakonna juhile Knut Funderudile ja haigla juhatajale Jelena Leiburile. Viimast nimetas Mart Salumäe hoolitsevaks ja armastavaks haigla emaks.
Jelena Leibur tänas omalt poolt kõiki abilisi ja Lillebergkvartetti ilusa laulu ja pianiino eest. Tema palvel esitasid laulumehed veel ühe laulu, mis kinnitas, et kui Jeesus on meie Issand, siis võime me kindlad olla, et Tema juhib meie päeva.
Mõttevilja tegijailt
Haigla renoveerimise projektijuht Ann-Elin Slettahjell avaldas pärast pühitsemisteenistust antud intervjuus Eesti Kirikule sügavat rõõmu tehtu üle. Ta ütles, et tunneb südames tänutunnet ja soovib, et haiglasse tulevad patsiendid saavad tundma vajalikku tuge ja lohutust. Ta avaldas lootust, et õpetus, mida nad oma tööga on Eestisse toonud, antakse edasi ja nii saab ehk diakooniahaiglast keskus, kust võivad nõu, abi ning koolitust saada kõik sarnased raviasutused üle Eesti.
Pastor Gunnar Prestegàrd ütles Eesti Kirikule, et pidustustele saabus umbes 200 inimest: 3 bussitäit inimesi Trondheimi maakonnast ja üks bussitäis Oslost. Tuli nii projekti rahalisi toetajaid kui ka neid, kes on töötanud diakooniahaiglas. Ta ütles, et tunneb suurt rõõmu ja uhkust nende eestlaste üle, kes on teinud suure töö, ja et temal ja ta kaaslastel on hea meel olla osa töötegijaist. Diakoonia on tema arvates justkui kingitus – nii saab aidata teisi inimesi. Ta tuletas meelde Jeesuse sõnu, et parem on anda kui võtta. Iga kristlane saab pakkuda tröösti üksikutele, õnnetutele, haigetele. Pastor Prestegàrd usub, et diakoonialiikumine võib kaasa tuua vaimuliku ärkamise.
Piduliku päeva õhtuks kogunes rahvusvaheline seltskond pidulikule õhtusöögile, millest teiste hulgas võtsid osa Norra suursaadik Eestis Per Kristian Pedersen koos abikaasaga, Norra sotsiaalministri nõunik Andreas Shulberg jt. Sütitavaid sõnavõtte, tänusõnu, kiitvaid arvamusi, rõõmsat meeleolu ja naeratusi jätkus hiliste õhtutundideni. Oli tunda inimlikku sõprust ja üksteisemõistmist norralaste ja eestlaste vahel. Ja mis võib veel ilusam olla… «Kus kaks ehk kolm minu nimel koos on, seal olen mina teie keskel…» Ja Jeesus oli seal.
Meeli Pärtelpoeg