Usuteaduskond 35 – sügav jälg, sajad lood ja pikk teekond, mis hargneb edasi

SUUR LUGU

/ Autor: / Rubriik: Tulipunktis, USUTEADUSKOND 35 / Number:  /

Usuteaduskond on 35 aasta jooksul pakkunud Eesti ühiskonnas täiesti unikaalset võimalust kogeda, kuidas haridus võib inimese vabaks teha – vabaks mõtlema, küsima, otsima ja lõpuks ka iseendaks saama.

Usuteaduskonna avaaktus 1991. aastal. Kõnepuldis on dekaan Kalle Kasemaa, presiidiumis istuvad rektor Jüri Kärner (paremalt), Peeter Roosimaa, Jaan Kivistik ja Jaan Unt. Foto: Eesti Kiriku arhiiv

35 aasta jooksul on teaduskond ise palju muutunud: muutunud on selle struktuur, õppekorraldus ja õpetatava usuteaduse rõhuasetused. Küsimusi, millele teaduskond oma õppe- ja teadustöös vastata püüab, on aina lisandunud.

Ent seejuures on oluline märgata väärtusi, mis on teaduskonnale andnud tema äratuntava näo ja koha, kindluse ja järjepidevuse. Need on seotud teadliku arusaamaga oma ülesandest – olla korraga osa Eesti ja rahvusvahelisest teadusmaailmast, Eesti usuelust ja laiematest ühiskondlikest aruteludest. 

Seda ülesannet on kandnud inimesed, kes on oma töö, pühendumise ja valikutega hoidnud teaduskonna identiteeti ning andnud sellele elujõulise kuju. Seda ajaloolist teadmist tasub hoida ja meeles pidada ning sellest tõukudes vaatab ka käesolev artikkel tagasi usuteaduskonna 35 aasta pikkusele ajaloole, tuues esile selle olulisemad pidepunktid.

Taasasutamine

Kui Tartu Ülikooli usuteaduskond 1991. aastal taasavati, ei olnud tegemist üksnes ülikooli ühe struktuuriüksuse taastamisega. See sündis ajal, mil meie riikliku iseseisvuse kinnitamisega kaasnes soov taastada sõjaeelse Eesti Vabariigi institutsioonid. Sellega seoses sooviti teoloogiale anda tagasi see positsioon, mis tal oli olnud enne 1940. aastat. Nii oli ajalooline mälu teaduskonna taastamisel olulisel kohal.

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Osta üks artikkel 2 €

Oled juba tellija? Logi sisse