„Ülevalt oli ilus vaadata,“ ütleb kellamees Guido

Viljandi praostkonna Taagepera kiriku kella on helistanud viimased paarkümmend aastat Guido Kabel, kes pälvis oma pikaaegse panuse eest EELK aukirja.

Peapiiskop Urmas Viilma ütles 18. oktoobril Tallinna Toomkirikus tunnustamise tänuüritusel, et „kiriklik tunnustus ei ole palk kõige tehtu eest, vaid väike nähtav märk suurest tänust, mida tahame Eesti luterliku kiriku nimel avaldada. Tahame, et inimesed mõistaksid, et nende tööd on märgatud ja nende ustavus kannab vilja.“

Üks tunnustatutest oli Guido Kabel, kes on sündinud Väike-Maarjas, aga kasvanud ja elanud Taagepera kandis. Juba lapsena, õpetaja Valter Vaasa ajal, käis ta Taagepera kirikus ja aitas orelit, millel veel mootorit polnud, tallata.

30aastaselt sai Guido leeriõnnistuse. Ta on töötanud piimatööstuses, pagarina leiba küpsetanud ja praegu on koolimajas, kuhu on jäänud küll vaid lasteaed ja kogukonnakeskus, katlakütja. Viimased paarkümmend aastat on ta kõikide oma argitegevuste kõrvalt olnud ka koguduse kellamehena ametis.

Guido ütleb, et tunnustus tähendab talle väga palju: „Olin ikka täiesti üllatunud, kui oma nime Eesti Kirikust lugesin. Ma ei teadnud absoluutselt midagi.“ Tallinnasse tänuüritusele läks ta kohale juba eelmisel õhtul, sest Ala külast on pealinna pikk teekond.

Tänuüritusel jäi talle silma, et aukirja sai teiste hulgas Maarja Vaino, keda ta natuke teab. „Ta on Martin Helme kaksikõde. Presidenti nägin. Mul on ka au tunda peapiiskoppi ja praost Hedi Vilumaad. Olen ju olnud kaheksa aastat sinodisaadik praostkonnas. Selle koha pealt on küll trehvanud,“ meenutab ta muhedalt ja lisab, et tänuüritusel oli kõik väga ilusasti organiseeritud ning rahvast oli tõeliselt palju.

„Meil on ka siin nii, et muidu rahvast ei näe, aga kui kontserdid on, siis on seda rahvast,“ mõtiskleb usutletav. Kogudusel läheb Guido sõnul siiski hästi: „Isegi pean ütlema, et meil siin maal on vahel jutlusel rohkem rahvast kui Helme kirikus. Olen paar korda seal ka käinud.“ Kaks korda kuus toimuvatele jumalateenistusetele jõuab mõnikord 14–15 inimest, siis jälle 7–8. „Nii, kuis on parajasti.“

Kirikuhoone on aastatega korda saanud. Katus ja „kukkesid on torni otsas vahetatud“, paigaldatud on õhksoojuspumbad. Kellamehe töö muutus paari aasta eest, kui kella helistamiseks paigaldati kirikusse elektrooniline süsteem.

„See endine kellamehe töö kadus ära praktiliselt. Aga mul jalad ka kehvemaks jäänud, ei saa sinna ülesse torni enam eriti,“ jutustab Guido, väike kahjutunne hääles. Ta küll kinnitab, et uus süsteem on hea ja ta on märganud, et automaatne kiriku sisseminemise kell läheb täitsa kokku sellega nagu tema seda lõi, aga vana süsteem meeldis talle: „Kui jõudu veel oli, siis oli tore. Ülevalt oli ilus vaadata.“

Kirikutöö on Guidole oluline. Ta loeb Uut Testamenti ja meieisapalve käib iga hommiku juurde. Ta väärtustab ka kirikulehte, kust oma tunnustamise teate sai: „Seda lehte mina tükin lugema otsast otsani. See on koguduse poolt tellitud. Ma ei taha tast loobuda. Kui kirik ei jõua, siis eks ma katsun ise kuidagimoodi. Internetis ma käin, aga kirikulehte ma ei ole seal lugenud. . Mulle meeldib paberilt lugeda. Loen tagumise külje omad kõigepealt. Jutluse esimesena.“

21. oktoobri lehte näitas Guido oma töökaaslastelegi, sest selle esilehel oli artikkel ja foto tunnustatutest Tallinna Toomkiriku altari ees.

Kätlin Liimets