Loeme numbreid, aga kas mõõdame ka kasvamist?

Kirikutöös meeldib meile numbreid lugeda – kui palju inimesi tuli jumalateenistusele, palju osales leerikoolis, palju noori tuli laagrisse või mõnele suuremale noorteüritusele?

Ja ega numbrites iseenesest midagi halba ole. Vastupidi, neid on vaja. Need aitavad meil näha, kas meie tegevused jõuavad inimesteni, kas annavad ka põhjust rõõmustada ja Jumalat tänada.

Noortetöös loeme samuti, kui palju osalejaid tuli JäPele (noortefestival Järgmine Peatus), kui palju kooli jõuluteenistusele või mõnele muule sündmusele. Kui noori on palju, on meil loomulikult hea meel. Numbrid annavad meile ühe osa tagasisidest.

Aga kuidas me mõõdame midagi veel olulisemat – noore inimese usulist kasvamist? Kui üks noor käib üritusel tänavu ja uuesti ka järgmisel, siis teame, et ta on olnud kohal mõlemal korral. Aga kas oskame öelda, mis temaga selle aasta jooksul toimus? Kas ta on hakanud rohkem palvetama? Kas ta on leidnud koguduses oma koha? Kas tema suhe Jeesusega on kasvanud?

Siit tõuseb minu jaoks oluline küsimus: mida me üldse noortetöö all mõtleme?

Kas noortetöö on üks sündmus, noorteõhtu, laager? Või on see järjepidev teekond, kus me aitame noorel tema usus kasvada?

Üritused on kindlasti olulised. Need on kohad, kus meil tekivad esimesed kontaktid ja noor saab üldse avastada, et ka tema koht on kiriku juures. Aga kohe kindlasti ei peaks meie töö ühe sündmusega lõppema. Võib-olla algab kõige olulisem osa alles pärast üritust.

Kes selle noorega edasi suhtleb? Kes kutsub teda järgmisele üritusele? Kes julgustab teda kogudusse tulema, aitab tal küsimustele vastuseid otsida ja palvetab koos temaga?

Usun, et sama küsimust tasub esitada laiemalt kogu meie kirikutöö kohta. Me võime lugeda jumalateenistustel osalejaid, leeritatuid, liikmeid ja liikmeannetajaid. Võime hinnata, kui hästi õnnestus mõni jumalateenistus või koguduse üritus. Aga kas me oskame ennast pühendada konkreetse koguduseliikme isikliku usulise kasvu toetamisele?

Kui vaatame Jeesuse tegevust, näeme, kus Ta kõnetas suuri rahvahulki. Samal ajal oli Jeesuse kõrval väiksem ring inimesi, kellega Ta käis palju lähemalt koos – keda jüngerdas.

Jüngrid kuulasid Jeesuse õpetust, jälgisid Tema elu, küsisid küsimusi ning nägid, kuidas Ta inimestega suhtles ja kuidas palvetas. Nad ei saanud ainult õpetust, vaid õppisid Jeesust järgima Teda ennast jälgides. Kas ka meie kirikutöö praktikas on olemas selline lähedus? Kas meie ümber on inimesi, kellele me ei anna ainult kauget õpetust, vaid kellega me koos käime ja keda aitame usus kasvada?

Minu arvates näitab ajalugu, et sageli ei ole kõige pikema mõjuga ainult suured sündmused, vaid inimesed, kes on võtnud aega, et kasvatada enda kõrvale teisi. Olen seda näinud näiteks enda perekonnas. Minu vanaisa Eenok Haameri kõrval oli aastate jooksul palju inimesi, keda ta õpetas, suunas ja julgustas. Mitmetest on hiljem saanud kiriku töötegijad, kes on omakorda teistele olnud sarnaseks eeskujuks. Sama mõju võib näha Evald Saagi ja teiste meie legendaarsete kirikuõpetajate puhul.

Nad ei andnud edasi ainult teadmisi. Nad kasvatasid enda kõrvale inimesi. Nimetaksin seda samuti jüngerdamiseks.

Jüngerdamine tähendab minu jaoks seda, et me ei piirdu ainult õpetamise või mõne sündmuse korraldamisega, vaid käime inimesega koos ja aitame tal usus kasvada.

Aga see mõte ei puuduta ainult vaimulikke või noortejuhte. Ka iga koguduseliige võiks endalt küsida: kellele olen mina oma usuga eeskujuks? Me ei pea olema kirikuõpetajad, et olla kellelegi vaimulikuks eeskujuks, vaid see ülesanne on antud meile kõigile.

Sageli ei näe me sellise töö tulemust kohe. Võib minna aastaid enne, kui märkame, kuidas mõni vestlus, ühine palve või muudmoodi oma usu väljaelamine on kellegi teise elu mõjutanud.

Seepärast on sellist tööd ka raske numbritesse panna. Aga võib-olla ei peakski kõike olulist saama kohe kokku lugeda?

Mattias Haamer

assessor