Meil on põhjust olla tänulik

Kaks kuud väldanud sinodite aeg EELKs sai otsa 23. mail Võru praostkonna sinodiga, kus seekord oli vastuvõtjaks ja korraldajaks Rõuge kogudus.
Enam kui veerandsada sinodisaadikut kogunes hommikul sinodikoosolekule Võru linna külje alla Kubijale. Saadikuid võttis vastu Rõuge koguduse juhatuse esimees Aigar Pindmaa, vastrenoveeritud hotelli omanik. «See on meie perekonna kingitus sinodile,» põhjendas suursugust vastuvõttu Aigar Pindmaa, Rõuge külje all Sännas sündinud ja kasvanud mees.
Aigar Pindmaa ei julge öelda, kas ta on suurim Lõuna-Eesti tööandja, aga üks suuremaid kindlasti. Tema hallata on piirkonna kaks suuremat ettevõtet: Wõro Kommerts ja Kubija hotell. Koguduse juhatuse esimeheks valiti ta eelmisel aastal. «See tuli mulle suure üllatusena. Tunnen suurt vastutust, et inimesed on mind usaldanud,» ütles Aigar Pindmaa.
Inimesed kõigepealt
Koguduse õpetaja Valdo Reimann tunnustas sinodil uut ja aktiivset juhatust, kes on lühikese ajaga suutnud Rõuges palju asju korda ajada. «Ei oska öelda, kas oleme midagi nii väga teinud. Oleme lihtsalt lõpetanud asju, mis on seni tegemata olnud: maa küsimus, oreli mootori vahetus,» on juhatuse esimees tagasihoidlik. «Oleme üritanud asju võtta majandusliku külje pealt, mitte filosoofiliselt. Realistlik eelarve ja rahalise katte leidmine, mis võimaldab kuidagi majandada,» nimetab ta juhatuse otseseid ülesandeid. «Juhatus saab visandada nägemuse ja seda teostada nii palju, kui võimalust on.»
Aigar Pindmaa majandusinimesena näeb õpetajat koguduses kui tegevjuhti, kes igapäevaseid asju toimetab. «Ta ei peaks palju muretsema selle pärast, kuidas raha kokku saadakse.» Juhatus tahab, et õpetajal jääks enam aega inimeste jaoks, sest õpetajast sõltub, kuidas inimesed tahavad maksta liikmemaksu ja täita oma kohustust kiriku ees.
Sama mõtet öeldi Võru praostkonna sinodil mitut puhku välja: peaksime kirikus majandusasjad hetkeks kõrvale jätma ja rohkem tähelepanu pöörama inimesele, tema vajadustele, soovidele, muredele.
Peapiiskop Jaan Kiiviti meelestki ei ole tarvis teha suuri sõnu. «Fassaadi taga tuleb näha konkreetseid inimesi ja neist hoolida. Lõppude lõpuks tuleb meil hoolt ja vastutust kanda inimeste eest, nii nagu nad oma rõõmude ja muredega on: kuidas toime tulla, ära elada, oma lapsed üles kasvatada, et neist inimesed kasvaksid. Need on ülesanded, mille ees iga põlvkond seisab jälle uuesti,» ütles peapiiskop.
Hetk on mööduv
Peapiiskop Jaan Kiivit on igal sinodil jätnud saadikuile oma sõnumi. «Mind on vaevanud hoolimatus traditsioonide vastu, mida tuleb ikka ette suhtlemises riigiorganitega, kaasa arvatud kooli ja kõigi nendega, kes peaksid olema kutsutud ja seatud hoidma meie rahvast ning tema vaimset tervist. Kui mõelda enne meid olnule ja pärast meid tulevale ning hetkeolukorrale, siis elataks nagu peost suhu,» ütles peapiiskop ja rõhutas, et meil kristlastena on traditsioonide hoidjana täita oma roll.
«Iseteadvus, eneseväärikus, julgus öelda oma sõna sekka rahulikult, tasakaalustavalt seal, kus see vajalik on, pidades silmas väärtusi, mis ei ole ainult tänapäeva väärtused.» Jaan Kiiviti meelest on Eesti-taolises väikeses ühiskonnas ja pidetuks muudetud, ühelt poolt teisele heidetud rahva juures tavade ja traditsioonide unustamine ohtlik.
Uued värsked tuuled
Jaan Kiivit võttis osa EELK 12 praostkonna üheksast sinodikoosolekust, mõnel käis piiskop Einar Soone. Peapiiskopi hinnangul on ta saanud üsna kireva pildi: olud on erinevad, inimesed on erinevad, hoiakud on erinevad. «Aga üldmulje on optimistlikum kui aasta või paar tagasi,» ütles Jaan Kiivit, kes peab optimismi põhjuseks uute inimeste kaasalöömist.
«Nad on reeglina nooremad, ühiskondlikus või kohalikus vallaelus aktiivsemad ja silmapaistvamad. Terve rea koguduste juhatustes võib nimetada kohalikke tegijaid nagu täna siin Kubijal, kus võõrustajaks on Rõuge kogudus ja sinodi abijuhatajaks Aigar Pindmaa, vaieldamatult oma kutsetöös edukas ja piirkondlikult silmapaistev mees.»
Peapiiskopile teeb rõõmu näha koguduste juhatustes ja sinodisaadikuina omavalitsuste esindajaid. «Tuleb uut energiat, uusi mõtteid, uut pealehakkamist ja algatusvõimet, mida kipub teinekord kirikus puudu jääma, kui käiakse sissetambitud radu. Minu meelest lööb värske tuul õhu puhtamaks ja selles mõttes vaatan ma tulevikku rõõmsama meelega. Jumal on ikkagi andnud ja kasvatanud neid inimesi, kes annavad usku edasi järeltulevatele põlvedele. Kirik elab ja tegutseb. Meid on hoitud. Meil on põhjust olla tänulikud.»
Sirje Semm