Üks põnev elu, kus Jumala juuresolek on tuntav olnud

Kas oleks klaveripoleerijast noormees julgenud unistada nii kõrgelt, et kunagi saab temast Eesti politsei peakaplan? Vist mitte. Ent just nii on elu läinud. 28. mail 60. sünnipäeva tähistav Jaan Jaani leiab, et tema elus on mitmelgi korral kehtinud tõsiasi: inimene mõtleb, Jumal juhib.
Meie lehe juhtkirjas (27.04.11) rääkis Jaani valikute tegemisest, ka oma elus. Et on kätte jõudnud politseis teenimise vanusepiir, siis otsustas ta tulla politseist ära ja sügisest kogudusetööle pühenduda.
Kuid politsei- ja piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt arvas teisiti ja keeldus lahkumisavaldusele alla kirjutamast. «Ta vaatas mulle otsa, nagu ma oleksin püha ürituse reetnud, ja veenis mind edasi teenima. Nii ma siis jätkangi peakaplani ametis, esialgu veel aasta, eks siis näeb, mis saab,» selgitab Jaani muheldes.
Aiaäärne tänav oli kena
Kalamajas sündinud, kasvanud, koolis käinud ja 21aastaseni elanud Jaan ütleb, et «see aiaäärne tänav oli seal ikka väga kena. Ma tundsin läbi ja lõhki oma Kalamaja: kõik hoovid ja aiaaugud olid läbi käidud». Lapsepõlve ja noorusaja nostalgia viib teda nüüdki mõnikord Kalamaja kanti tagasi.
«Mul oli kaks venda, ema oli kodune, isa töötas aastaid ehituskeraamikatehases. Mu vennad (tegelikult poolvennad) olid sündinud enne sõda. Nende ema suri, kui üks oli paariaastane ja teine alles seitsmepäevane. Poisid taheti siis küll orbudekodusse saata, kuid isa ütles, et kuni on soola ja leiba, saab ta hakkama. Ja kasvataski väikseid lapsi ise, eks ta õed aitasid ka jõudu mööda. Isa käis ka Sinimägedes võitlemas, kuid sellest ta eriti rääkida ei tahtnud.»
Põhikool läbi, läks noor mees tööle, võttis 21aastaselt naise, sai kaks tütart. Siis tuli Vene kroonu Leningradi tööpataljonis.
«Ma olin orkestris taldrikulööja. Tööl käidi Kirovi tehastes. Pataljonis tegutses kaugõppekeskkool: õpetajad toodi bussiga kohale ja polnud muud kui hakka ainult õppima. Igas roodus olid omad klassid, tegin kolm klassi kahe aastaga. Vene keeles õppimine oli natuke vaevaline, kuid keskkooli lõpetasin. Ja seda ma ei kahetse, eks seegi oli nagu Jumala juhtimine.»
«Poleerimisoskus on tunnetuse küsimus,» ütleb Jaan oma klaveripoleerija ameti kohta. Eesti klaverid on läbi aegade tunnustust väärinud. Kui Iraani šahh Reza Pehlevi külastas ENSVd, siis kingiti talle valge Estonia klaver. Selle pilli poleerimine usaldati Jaan Jaanile. Klaveripoleerijana töötas ta üheksa aastat.
Edasi tuli töö Tallinna Spordilaevade Eksperimentaaltehases, kuhu Jaan kui tunnustatud poleerija kutsuti paadimatriitside poleerijaks. 1980. aasta olümpiaregatt just nende purjekatega peetigi. Jaan kuulus tehnilisse brigaadi, kes võistluste ajal kogu aeg kai peal valves oli, kui midagi parandamist vajas. Kui olümpiamängud läbi said, lõppes ka töö spordilaevade tehases. Tallinna külje all oli kalurikolhoos Majak, seal leidis Jaan tööd päästepaatide poleerijana. Hinnatud töömees oli ta sealgi.
Kutsutud vaimuliku ametisse
Ent edukas töömees, kes raha eriti lugema ei pidanud, oli sügavalt uskliku ema kõrval lapsest peale kirikus käinud, Tallinna Jaani kirikus ristitud ja leeritatud. 20aastasena sattus ta laulma Nõmme baptisti koguduse laulukoori, kus tookord laulis ka praegune assessor ja praost Joel Luhamets.
1977. aastal läks Jaan sõber Joeli innustusel usuteaduse instituuti õppima. Ise meenutab seda algust nii: «Käisin ka peapiiskop Alfred Toominga jutul. Tema küsis, kuidas ma avalikku kirikuinimeste vihkamist välja kannatan, kuid minule see ei mõjunud.» Esimese jutluse pidas ta üliõpilasena toomkirikus.
Esimene kogudus, kuhu Jaan hingekarjaseks läks, oli Viru-Nigula. Selleks ajaks oli elutee teda kokku viinud oma teise abikaasa Kariniga. Oma varalahkunud abikaasaga olid nad hingesugulased: «Me sobisime väga hästi, meie peres riidusid ei olnud, elu oli õnnelik.» Paar kuud enne Karini lahkumist olid nende hõbepulmad.
Viru-Nigula kolhoos oli tugev majand: «Ma sain seal kõigiga hästi läbi ja abi sain majandist ka. Kui kirik valmis sai, pakuti mulle kohta Keilasse.» Sinna Jaan ligi paarikümneks aastaks jäigi. Ka Keilas tuli hakata kirikut remontima, esimesena lasi ta aknad parandada, sest «Keila kirik oli just nagu praegu sõjast pääsenud». Aeg oli kiriku ja kogu rahva jaoks eriline. «Küll siis sai ristida, leerid olid suured. Paari aastaga ristisin 300 inimest. Palju oli kõikvõimalikke õnnistamisi. Tollane inimene tahtis ju kiiresti nõukogude saastast vabaneda.»
Samal ajal sidus Jaan end meremisjoni rajamisega. Kui Soome meremisjoni pealik piiskop Soone jutule tuli, et Eestiski asi käima panna, siis tehti Jaanile ettepanek ning temast saigi EELK meremisjoni asutaja ja mitmeks aastaks selle peasekretär. Saadi krunt Muuga sadamasse, ehitati sinna maja ja Jaan tundis, et tema töö on nüüd tehtud.
Jaan ütleb, et tal on olnud väga head kogudused, kuid eestlane ei võta uut õpetajat kohe omaks: «Alguses ikka sind vaadatakse ja uuritakse, kuidas sa räägid, istud ja astud. Oma praktikast võin öelda, et läheb umbes kolm aastat, kuni «käib-siin-üks-õpetajast» saab «meie õpetaja». Siis kutsuvad ka need, kes kirikuga seotud ei ole, sind «meie õpetajaks».
2007. aastal andis Jaan lühikese mõtlemise järel nõusoleku sukelduda tundmatusse – asuda tööle politseisse. «Olin vist Keilasse kauaks jäänud ja mu iseloom nõuab uut motivatsiooni.» Jaan arvab, et kaplanid hakkavad juba politseiski omaks saama. Ega tollane politseipeadirektor Raivo Aeg ju ka teadnud, mis sest tuleb. «Kui politseikaplan käib n-ö lahinguväljal ehk patrullimas, siis võetakse ta omaks. Nüüd käime ka piirivalvega koos. Sa pead saama sina peale, siis sind usaldatakse.»
«Mul on väga põnev elu olnud, millest hästi palju andis mulle Karin. Jumal on mind hoidnud ja armastanud ning minu elu õiges suunas juhtinud,» ütleb juubilar lõpetuseks.
Tiiu Pikkur

Jaan Jaani
Sündinud 28. mail 1951 Tallinnas
Õppinud
Kalamaja põhikoolis
Leningradis (keskharidus)
EELK Usuteaduse Instituudis (1987)
Ordineeritud 17. veebruaril 1982
Teenistuskäik
Tallinna klaverivabrik
spordilaevade eksperimentaaltehas
kalurikolhoos Majak
Viru-Nigula ja Kunda kogudus (1982–1989)
Keila kogudus (1989–2007)
EELK Meremisjon (asut 1991)
politse peakaplan (2007–2010)
politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi vanem (al 2010)
Abikaasa Karin, diplomaat (†7.10.2009)
Kolm tütart ja kuus lapselast