Kõik polegi uus septembrikuus

1. september on loetud päevade kaugusel. Mulle, nagu ilmselt paljudele minu põlvkonnakaaslastele, on vanast kukeaabitsast meelde jäänud, et «septembrikuu – see on tähtis kuu, sest kõik on uus septembrikuus!». Kas õpetajaid ja õpilasi ootab algaval kooliaastal ees midagi põhjapanevalt uut? Sel aastal veel mitte! Peagi saab aga lõpliku kuju uus põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava, mis osaliselt peab jõustuma juba 1. septembril 2007.

Uut riiklikku õppekava on juba tükk aega ette valmistatud ning tööversioon on haridus- ja teadusministeeriumi koduleheküljel ka huvilistele kättesaadavaks tehtud. Sealt saab lugeja teada, et «uus õppekava peab vähendama kohustuslike ainete arvu, looma ainetevahelised seosed ja suurendama õppija valikuvõimalusi».

Kui ma seda esimest korda lugesin, rõõmustasin, sest uskusin, et õppija valikuvõimaluste suurendamine tähendab ka religiooniõpetuse arvamist tunnustatud ainete hulka. Selgus, et eksisin. Nõnda rõhutavad õppekava koostajad ministeeriumi kodulehel endiselt: «Vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele on usuõpetuse/religiooniõpetuse läbiviimine koolile kohustuslik, kui seda soovib vähemalt 15 õpilast. Seega saab religiooniõpetus olla tunniplaanis valik- või vabaainena. Minimaalselt vajalikke teadmisi usundite kohta saab ühiskonnaõpetuse ja ajaloo ainekava abil.» Kõik ei ole ikka uus septembrikuus! On asju, mis püsivad muutumatuna aastaid.

Haridus- ja teadusministeeriumi koduleheküljelt leiab ka olulise dokumendi pealkirjaga «Üldharidussüsteemi arengukava aastateks 2006–2010». Selles dokumendis sõnastatud visioon ehk eesmärk, kuhu Eesti üldharidussüsteem aastaks 2010 välja jõuab, on üllas ja kiiduväärt. Seal deklareeritakse:

«Põhikooli kui ka gümnaasiumilõpetajad peaksid:

*  olema otsustus- ja vastutusvõimelised, eetiliste väärtushinnangutega aktiivsed ühiskonna liikmed nii tarbijatena kui loojatena,

*  suutma orienteeruda maailma eri kultuurides, olles sallivad erisuste suhtes ja säilitades omaenese kultuuri ning identiteeti.»

Samas dokumendis rõhutatakse: «Meie õppekava ja koolikultuur peavad looma eeldused teiste kultuuride ja religioonide mõistmiseks ning heatahtlikuks suhtumiseks neisse – see on tähtis nii Eesti õppijate õpingute jätkamiseks mujal kui ka teiste riikide õppijate sulandumiseks meie haridussüsteemi.»

Mul on tõsiseid kahtlusi, kas senise vastuseisuga religiooniõpetusele ning toetudes ainult ühiskonnaõpetuse ja ajaloo ainekavale, suudavad meie koolid täita seda kaunist visiooni koolilõpetajatest, kellel on eetilised väärtushinnangud, kes orienteeruvad maailma eri kultuurides, on sallivad erisuste suhtes ning mõistavad ja suhtuvad heatahtlikult teistesse religioonidesse, millest nad pole sisuliselt mitte midagi kuulnud.

Isegi kui jätame religiooniõpetuse täiesti kõrvale ja keskenduksime ainult eetilistele väärtushinnangutele, ei suuda meie praegune koolikorraldus täita talle pandud suuri lootusi.

2004. aastal tegin põgusa analüüsi, otsides, kui paljudest meie haridus- ja koolielu puudutavatest õigusaktidest võib leida eetika mõiste. Kaheksateistkümnest õigusaktist 4 sisaldas mõistet eetika, sealjuures vaid ühes õigusaktis 2 korda. Kokku leidsin selle mõiste 5 korral! Praegu veel kehtivas riiklikus õppekavas on muu hulgas öeldud: «Kooli õppe ja kasvatuse üldeesmärk on isiksuse kujunemine, kes juhindub oma valikutes ja tegudes eetika alusväärtustest: inimelu pühadus, vägivallast hoidumine, vabadus, õiglus, ausus, vastutus.»

Seda lugedes tekib mul paratamatult küsimus, kuidas selgitada õpilasele tema maailmavaadet kujundamata ja minu isiklikku veendumust jagamata (peale surumata) esimest eetika alusväärtust, et inimelu on püha, sest mõiste püha tähendus ise väljub ajaliku ja materiaalse maailma piiridest. Uuest õppekava versioonist on loomulikult selline ebamaisus kõrvaldatud.

Soovin algaval õppeaastal jõudu ja õnnistust nende koolide juhtidele ja õpetajatele, kes hoolimata valdavast religiooniõpetuse-foobiast siiski jätkavad selle aine õpetamist ning võimaldavad õpilastele tavapärasest laiemat maailmakogemist. Suur tänu teile!

Urmas Viilma,
assessor