Näitusel koos vineer, kivid ja sulatatud klaas
/ Autor: Maire Toom / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 15. mai 2013 Nr 22 /
Heldur Lassi näitus Paides Järvamaa muuseumis kannab nime «Peegeldused».
Eks iga kunstiteos peegeldab vähem või rohkem, tahes või tahtmata oma loojat, annab aimdust sellest, milline on tema maailmavaade, millist ainestikku eelistab ja milline väljendusviis selle edasiandmiseks on talle kõige käe- ja südamelähedasem.
Heldur Lassi lõpetas kunstiakadeemia 1979. aastal monumentaalmaali erialal. Diplomitööna tegi ta suuremõõtmelise vitraaži. Ka 1990ndatel valmisid mitmed seinamaalid ja vitraažid: Toompea lossi peaministri büroole, Emmaste rahvamajale, restoranile Linnaisa Juures, omaaegsele Sõpruse kolhoosi keskusele Läänemaal.
Ja kuigi kunstnik lootis, et see kunstiliik peab ajahambale paremini vastu kui tahvelmaal, siis alati see nii ei läinud. Praegu tegutseb ta kunstiakadeemias töökoja juhatajana ja seinamaali õppejõuna.
Isikunäitusi hakkas Heldur Lassi korraldama suhteliselt hiljuti. Ent nüüdseks on ta publiku ette toonud nii oma joonistusi, maale kui tasapinnalisi puidust objekte. Viimati mainitutest ongi koostatud kõnesolev väljapanek.
Mida siis peegeldavad need tööd? Paljutki: mälestusi lapsepõlvest, kodukohast, ent ka erinevate eluhetkede emotsioone. Esitatud on 22 tööd aastaist 1998–2013. Väliselt kirjeldades on nad kas ümmargused või ristkülikukujulised täispuidust või vineerist objektid, täienduseks looduslikud kivid ja värviline sulatatud klaas.
Üldmulje näitusest on helge, puhas ja kevadine. Iga üksikobjekti sisuline kõnekus sõltub juba vaataja sisseelamistahtest, abiks tööde nimetused ja saatetekst.
Heldur Lassi lapsepõlvekodu oli Kodavere lähistel. Ent mitte Peipsi ääres, vaid metsade keskel. Tema isa oli metsnik ja ka poeg oli valmis seda ametit jätkama. Kunstilembese ema rõõmuks viis aga 15aastase nooruki tee pooljuhuslikult Tartu kunstikooli katsetele ja sealt läks see juba loogilist rada pidi edasi.
Näituse üks töö kannabki pealkirja «Kodavere», kus tundlik ja dünaamiline vineerlõige võib peegeldada nii maapinna reljeefi kui ka elutee käänakuid. Kompositsiooni täiendavad erivärvilised kodukohast leitud kivid.
Mitmekihilisest vineeripinnast on faktuuri ilmekuse ja erineva tonaalsuse saavutamiseks kohati eemaldatud ülemised kihid. See on üsnagi aeganõudev ja töömahukas, ent just nii saab kunstnik paremasse ühendusse nii iseenda kui oma tööga, nii lisandub loomingusse enam käe- ja mõtteenergiat ning väljendub lugupidamine elavat energiat kandnud ja kandva materjali vastu.
Oma näituste saatetekstides on kunstnik märkinud, et ta püüab oma loomingus keskenduda elu põhiväärtustele, väljendada austust ja tänutunnet looduse vastu, kujutada püsivat ja igikestvat, rääkida kõige elava hoidmise vajadusest, elu kohatisest õhkõrnast haprusest.
Sel näitusel annab neid mõtteid eriti mõjusalt edasi kaksiktöö «Oli kord kodu» (2009), «Oli kord pesa» (2013). Ja sama sõnumit kannavad ilmekalt veel mitmedki tööd nagu sari «Puu mälestused» – «Kasvamine», «Pisarad», «Vana haav».
Mulle tundub, et see kestvuse-hapruse teema saab alguse juba materjalivalikust: raske täispuit ja klaas; kompaktsed, tihedad, mitmekihilised vineeripinnad ning kergelt ja nõtkelt liikuv vineerilõige.
Näituse üks sel aastal teoks saanud objekte kannab pealkirja «Elujõu auks». Leidlikku kompositsiooni on liidetud liivakell, inimfiguur, roheline võrse – elu igavene ringkäik, lõpp ja lõppematus. Ja seinale ilmuv vari lisab veel omapoolse täienduse – ese ja ta peegeldus, tõelisus ja näivus, nende ühtsus ja erisus.
Maire Toom